teadus.ee » 2011 » December

02. detsember

Õu on meeldivüllataval kombel veel üsna soe. Sestap on soe majagi, ehkki Õueonu ei viitsi seda eriti kütta. Kuid ettevaatust! – juba piirab õue talve kontkülm käsi. Selle vastu ei aita korralik taragi. Ehkki tundub, et eestlane arvab vastupidist. Miks siis muidu näeme, et meie õuede ümber on ehitatud nõnda vastupandamatuid tarasid – olgu õued ise kuitahes korratud.

Tara on ühe õueonu jaoks see põhiline – vähemasti talvel. Kui ka muuks pole raha ega aega, jaksu ega tahtmist, siis saab ja tuleb tara ikka ehitada.

Ja kui juba ehitada, siis kindlasti nähtav, ja ilmtingimata naabri omast erinev. Olgu siis kõrgem, olgu siis madalam, olgu siis ristipidi, olgu siis punasem, kollasem, valgem või mustem. Peaasi, et tara on erinev.

Jalutage vahel õuetänaval, ja tehke seda pimedal detsembriõhtul. Ning te näete, et kui ka õueonudel pole leidunud raha valgustada oma maju, siis on tarad kõik kenasti vargusheitjate embuses. Tara peab olema näha, see olgu selge – siin on minu tara, ja teist sellist maamuna peal pole olemaski.

Ja tara ülimaks kokkuvõtteks on muidugimõista väravapostid – kuid see on juba teema, mis käib Õueonu sulele üle jõu ning vajab pigem psühhiaatri peent taju või vähemasti maadlusmeistri tugevat haaret. Ehkki ega üht eesti väravaposti juba niisama lihtsalt sülle ei kahma ja minema ei vii.

Tundsin kunagi üht naabrit, kellel viidi mingi riiu eest karistuseks ühel pimedal öösel minema värav – tugevate postide vahelt! Ta oli üsna põdur mehike, mis teda kõik ei närinud, kuid see, et minema viidi värav, ja uhkete postide vahelt, mehe lõpuks murdis. Sellest hirmsast hoobist ta ei toibunudki. Ja sattuski surnuõue värava taha.

Kuid mida teha juhul, kui tara taga naabrit polegi? Või – oh häda küll – kui tara taga elaval naabril polegi tara õue ümber? Sest leidub meil veel säherdusi peletisi, andku õu neile andeks, kes endale tara ei ehitagi.

Siis tuleb asjale läheneda ökoloogiliselt, looduse kaitse vaatevinklist. Ja ehitada tõeliselt aristokraatlik tara. Sest looduskaitse on ju ometi midagi aristokraatlikku – nagu on täheldanud juba Czesƚaw Miƚosz. Jah, tõepoolest – ega miski maamats tule selle pealegi, et kaitsta midagi nõnda loomulikku nagu seda on loodus! Mida sa kaitsed mingit puujunni või rohunarmast, mis ei kõlba ei patta panna ega ilu pähe maha müüa.

Et matsid kaitsesid mingit hiit – see on muidugi linnavurle väljamõeldis. Neil lihtsalt ei olnud viitsimist sihukesi kahe silma vahele jäänud ja üle kasvanud puujurakaid maha raiuda. Kirves polnud raisata!

Nõnda siis tuleb lahti lüüa mõni barokkarhitektuuri pildiraamat või vähemasti vanglamüüride käsiraamat ja võtta õppust sellisest lektüürist.

07. detsember, hommik

Lumi, jälle see lumi! Tundub, et alles eile tema juba oli, ja juba on jälle platsis. Kassidel on teine ajaarvamine, nemad käivad esimesel lumel nagu kirbud kuumal pliidiraual. Ohtlik! Ah et kust Õueonu teab, kuidas käib kirp kuumal pliidiraual? Eks ikka esimesel lumel hiilivalt kassilt.

Venelastel on üks muinasjutte sissejuhatav jutt, ja selles pajatatakse kassist, kes elas ühe kõrge posti otsas. Kui ronis üles, siis jutustas muinasjutu. Mida ta tegi siis, kui alla ronis, seda ei mäleta. Kirp ehk teadis, aga suri ära.

07. detsember, õhtu

Õueonu loeb lehte ja tema meel rõõmustab. Ta loeb, et nüüd on tema kodumaa jõudnud nõnda kaugele, et prügimäed võitlevad prügi pärast. Saate aru – läga ja laga, prügi ja prahti on vähem, kui on ehitatud prügimägesid ja igasugu põletusjaamu. Ajakirjanik on loo rüütanud kuidagi kurba loori. Aga milleks ometi kurvastada? Kui tuleb prahist puudu, eks siis ostame sisse. Kas siis maailmas prahti vähe leidub?

Ja kui valida – kas surra prahikuhjade vahel või euronõuetega rajatud prügihoidla või põletusmaja puhta ja värvilise seina ääres – kes ei valiks siis viimast varianti?