teadus.ee » 2011 » July

Juunis õu avardub ning jõuab mereni välja. Meri ent toob meid jälle tagasi maa peale, õuealale, näidates oma mitmekihilisust. Päike petab, küpsetades taevast kuumalt, ja pilvedki on avanud oma näo, piiludes kusagilt horisondi äärelt. Meri toob meid maa peale oma tõelise temperatuuriga.

Õues koonduvad puud suurima ühiskordse alla aastas, milleks on klorofülli-roheline. Pole neil enam oma erilisi rohelisi nagu oli veel mais. Jah, kui õue suurim ühiskordne on puude juuniroheline, siis vähim ühistegur on hommikuõhk. See on klaar, kuid mitte selge, see on külm, kuid mitte jahe, see on kerge, kuid mitte mõistetav.

Võibolla vaid van Gaughil on õnnestunud sellist hommikuõhku maalida, ja ehk ka Magritté sai hakkama.

Juunis on õueonudel vaja täiustada oma peenra rohimise kunsti ja peenendada rohu niitmise filosoofiat. Kuidas teha selgeks, kes on umb-, kes muidu-, kes ilurohi? Parem, kui üleüldse ei rohigi, muidu võid välja kiskuda selle, mis sügisel rõõmu teeks. Sama asi on rohuga, rohuga, mida peenutsev linnarahvas muruks nimetab. Mis muru? Muru kasvab haua peale? Rohi on teadagi roheline, aga selles kasvab ka igasuguseid taimi, mis aeg-ajalt õide puhkevad, ja siis on rohi kolla-valge-sini-puna-rohekirju – on puhkenud rohu vikerkaar. Kõik see jääb puudu, kui muruniidukiga liiga tihti mööda õue kõndida – vähemalt siis, kui niiduk töötab.

Muidugi on üks juunikuu hääli muruniidukite häälte segu, mis sinu õuele kandub.

Ilmub kusagilt välja siil, endal maikuu nägu ees. Kaks oravapoega ajavad teineteist taga metsateel ja ei pane lähenejat tähelegi – kas ei tea karta või on oma mängust nii hõivatud. Muidugi on õhk täidetud sääskedest, laulusääskedest, nagu neid hellitlevalt kutsume. Tekib eetiline küsimus: millal on moraalne sääske tappa, kas õues või toas? Ühelt poolt õues justkui poleks mõtet, tuleb teine asemele. Toas aga ka ei ole kohane, tuli ta ju sulle külla. Nii et sääsk seda teab.

Äkitselt hakkavad karjuma varesed, keda polnud siiani justkui kuuldagi. Selgub, et emakass on muutunud ülemeelikuks, roninud pihlakapuu otsa, ja peletanud varesed naabruse kuuselt. Mis ta tuleb siia meie puudele ronima!

Peenral on hakanud kasvama seller. Seller? Ahjaa, see on ju pojeng, mille Õueonu turult ühelt meeldivalt mutikeselt ostis. Kes seda oleks võinud uskuda! Ise pojeng, aga näeb välja nagu seller – ja maitseb ka selleri järele. Mis muud kui moodne geenitehnoloogia on jõudnud ka Eesti turgudele.

Juunihommik teeb näo, justkui oleks kõik alles ees. Ta avab mitte ainult päeva, vaid kogu õue. Huvitav, kas keegi on kuulnud, et oleks avatud pidulikult mõni park mõnes Eesti linnas? Avatakse pigem solgiveepuhasteid, asfaltteid, paremal juhul mõni kivist külaline, meenutamaks kedagi, kes kunagi elas ja oli ja midagi ära tegi. Või kellelegi ära tegi. Aga parki, isegi mitte puud ei kipu avama keegi.

Peenraroosid on pärast tugevat talve valvel, eriti õide ei lähegi. Seevastu metsroosid näitavad oma õisi lahkelt. Ja need lõhnavad, lõhnavad tugevamalt ja meeldivamalt kui aretatud roosid. Mis seal kõnelda – nemad ju peavad lõhnama, et tuleks keegi ja nende õisi tolmutaks. Koduroosil seda muret pole.

See on nagu kodukassi ja peremeheta kassiga. Kui kodukass magab 80 protsenti oma päevast ja vaid kolm protsenti ajast kütib, siis koduta kassil on aega magada 67 protsenti ajast, ja küttida tuleb 17 protsenti. Et kust Õueonu seda teab? Aga ta loeb teadusuudiseid, ja ühes neist oligi kirjeldatud, kuidas teadlased kassidele raadiosaatjad külge panid. Ja ennäe – saidki teada, et kodukass hulgub ringi kahel hektaril, aga metsas elav kass viiel ruutkilomeetril. Ei jäägi palju ilvesele all, see saab hädakorral kümne ruutkilomeetriga hakkama. Nii et kassi õu on siis kahe-kolme jalgpalliväljaku suurune. Pole siis ime, et ta nii kaua magab – kes sellist õuelahmakat ikka harida jaksab.

Juunis selgub, et virtuaalne elu ei ole ikkagi see õige elu. Kui hommikul potsatab aia küljes rippuvasse postkasti ajaleht, siis pole oluline, et selles on leida vaid vanu uudiseid ehk vanuseid. Kuid neile saab asetada kohvitassi, ja siis näha selle põhjarõngaid näiteks sellisel uudisel: inimloote silm on nagu silmu silm. Üheskoos välja arenenud, ühisest eellasest. Vaat siis. Tuleb silm näppu võtta ja minna vaatama, mis sel juunipäeval õue asja oligi.