teadus.ee » Arhiiv » Doktorivorst akadeemilises kastmes

Kreeka mõtleja Herakleitos Efesosest tunnustas 2500 aasta eest maailmas ainult muutumist. Panta rhei, kõik voolab – ühte jõkke ei saa kaks korda astuda. Kas aga ühte ülikooli saab kaks korda astuda? Tundub, et Eestis saab, kui selleks vaid taskus raha on. Nüüd püüab Tartu ülikool selles segases loos selgust tuua. Ülikool on oma olemuselt üsna alalhoidlik süsteem. Ja selle alalhoidlikkuse sammasteks pole mitte peahoone sambad, vaid õppejõud. Üliõpilased voolavad läbi ülikooli nagu jõgi kallaste vahel, mis peavad ju enamvähem paika jääma, et jõgi jääks ikka jõeks. Õppejõud säilitavad meeme, mis on seotud oma ülikooliga ja mis tagavad selle, et iga muutuste tuuleke seda õppeasutust laiali ei kannaks.
KUI EESTI TEADUST asuti 1990. aastate alul hoogsalt reformima, siis löödi laiali teaduste akadeemia instituutide süsteem ja liideti need nii või naa ülikoolide külge, mitte vastupidi. Kuid sellest ajast alates on ajad ja olud suuresti muutunud. Eesti kõrghariduse süsteem, mis tekkis ja paisus pungumise teel kui kingloomadest täidetud laboripuljong, tundub et ei pea enam vastu asjaolule, et üha vähem on võtta neid, kes kõrgkoolidesse tuleksid. Ning et asja kuidagi parandada, siis on vastuvõtulatti muudkui allapoole lastud nagu püksirihmata pükse. Varsti on nii, et iga mats, kes suudab üles leida vastuvõtuosakonna veebiaadressi ja lisaks veel kolmeni lugeda, on kõlbulik olema üliõpilane.

SEL REEDEL PIDAS Tartu ülikool oma arengukonverentsi. Seal arutati ülikooli arengukava, mille 2. kavand äsja koduleheküljele üles pandi. Selles kümne lehekülje pikkuses kirjatöös on öeldud, et “Taru ülikool tagab kõigis oma õppe- ja teadustöö valdkondades Eesti parima taseme.” Esmapilgul üsna üllatav eesmärk. Kas see siis juba nii ei olegi, küsid paratamatult. Ja kui ei ole, mis siis ometi lahti on? “Tänapäeval tähendab selline eesmärgipüstitus siiski vajadust tõsta mõne ülikooli õppe- ja teadustöö valdkonna senist taset,” kommenteerib delikaatselt seda punkti ülikooli teadusprorektor Kristjan Haller ajalehes Universitas Tartuensis. Hiljuti tekitas kibinat ülikooli rektori Alar Karise nägemus Tartu ülikoolist kui eliitülikoolist, kuhu võetakse vastu vaid tasemel üliõpilaskandidaate, keda siis ei rahastata peade arvu järgi, vaid suisa riiklikult. Selle peale kostis haridusminister Tõnis Lukas ülikooli lehes, et “rektori ettepanek mõjutaks ka hariduspoliitikat laiemalt, lubades loota, et ülikoolid hakkavad ise korraldama vastuvõtukatseid, mistõttu väheneks gümnaasiumiõpilaste praegune pinge riigieksamite sooritamisel – need jääksid siis edaspidi tähistama vaid gümnaasiumi lõpetamise küpsust.

” Hurraa! Selline süsteem, olgu meenutatud, kehtis meil enne aastat 1990. Ja siis oligi Tartu ülikool kõige tavalisem “eliit”ülikool. Nii et tagasi jõe allikate juurde – mis polegi ehk kuigi paha mõte.

LUKAS KIRJUTAB VEEL, et “eesmärk võiks olla Tartu ülikooli jõudmine 500 maailma juhtiva teadusülikooli hulka.” Meenutan siinkohal, et säherdusest või isegi veidi suuremast eesmärgist rääkis Jaak Aaaviksoo, kui ta kümmekonna aasta eest ülikooli rektor oli. Kuid nüüd on maailm muutunud ja Aaviksoo istub valitsuses, kes lubas meid viia homseks helgesse tulevikku viie rikkaima riigi sekka. Nii et taolistesse arvudesse ei saa enam suhtuda mitte ainult umbusklikult, vaid neisse ei saa enam üldse suhtuda.

Tartu on provintsiriigi Eesti provints, ja selleks ka jääb. See võiks olla selge igal, kes on kordki käinud mõnes Euroopa olulises ülikoolis või teadusinstituudis. Nii et eesmärk olla Eesti parim igal alal on pigem liiga suur kui liiga väike. Seda tunnistab ka Haller, öeldes et ülikoolil tuleb oma “tegevus kriitiliselt üle vaadata ja saavutada vähemalt Eesti parim tase või vastavast tegevusest loobuda.” Ta toonitab sealjuures: “Peame loomulikuks, et Tartu ülikool on maailmas rahvusteaduste tipptasemel uurimiskeskus.” Mis on rahvusteadused, on iseasi ja mina pole sellest küll selgust saanud. Kirjandusteadust ja folkloristikat ja lingvistikat ja etnograafiat tehakse ju igal pool maailmas, kuidas need siis Eestis äkki rahvusteadused on? Aga küllap ma lihtsalt ei taipa.

OLGU KUIDAS ON, Tartu ülikooli mure on sümpaatne mure, sest hädad ja õnnetused, millest see johtub, on olemuselt kogu riiki puudutavad – alates selverite kassiiridest ja lõpetades presidendiga. Olukord, kus doktorante jääb üha vähemaks, tähendab selgelt, et mitte ainult õppejõude ei hakka veelgi vähem olema, vaid et ka selliseid ettevõtjaid, poliitikuid ja riigiametnikke, kellel oleks aimu, mis asi ikkagi on see teadus- ja arendustegevus, mis on ainus tõeline ala, milles Euroopa Liit võistleb Ameerika, Jaapani, Hiina ja Indiaga. Kuid siin pole õnne paista kusagilt. Rahvastiku kokku kuivades peame olema õnnelikud sellegi üle, et peaminister oskab lugeda vähemalt viieni.
Tiit Kändler