teadus.ee » Arhiiv » Kriminaalne teadus

Kriminaalne teadus
Nigel McCrery, Tummad tunnistajad. Kriminalistika ajalugu, tõlkinud Lauri Laanisto, AS Äripäev, 2015

Kui juba seriaalidele jutt läks, siis krimisõbrad võiksid end täiendada asjadega, mida krimiseriaalides tavaliselt ei näidata. Ja nimelt, kuidas teaduse ja tehnika areng on kangelasuurijatele appi tulnud. Tõepoolest, leiutiste maailma imbumist ootamatutesse eluvaldkondadesse illustreerib kujukalt kriminoloogia omamoodi võikavõitu, ent värvikas ajalugu. Krimkad on kogunud enesele palju sõpru, nagu näiteks BBC seriaalid vähem ja rohkem tuntud politseiuurijatest ja detektiividest. Kuid napilt on filmides rõhutatud teaduse ja leiutiste maailma suurt osa kurjategija leidmise põnevaks aetud rajal. Olgu siis siinkohal pildi värvimiseks ja krimkade auks toodud mõned jooned kriminoloogia arengust „hallide ajurakkude“ maailmast rakendusteaduse kirevale õuele. Kes ei malda üht seriaaliosa vahele jätta, selle tarbeks on võtta briti endise politseiohvitseri ja seriaaliautori Nigel McCrery suurepärane ülevaade kriminalistika teadusajaloost „Tummad tunnistajad“ . McCrery on kirjutanud meilegi ETVst tuntud seriaalid „Uued trikid“ ja „Ihult ja hingelt“ ning rahastanud tsaar Nikolai II perekonna jäänuste identifitseerimise. Nii et teda võib usaldada.

McGrery kirjutab, kuidas esmalt hakkas prantsuse teadlane Alphonse Bertillon uurima matemaatilist statistikat ning avaldas 1835. aastal raamatu „Uurimus inimesest ja tema vaimuannete arenemisest“, püüdes mõista, miks inimesed käituvad nagu nad käituvad. Uurinud ka antropomeetriat, hakkas ta välja töötama isiku tuvastamise süsteemi, mille edasiarendust tunneme tänapäeval fotorobotina. Süsteem toimis ning ta lahendas nii mõnegi kõmulise kuritöö.

Inglise botaanik Nehemiah Grew avaldas 1648. aastal artikli, milles kirjeldas inimese sõrmede ja peopesa kurrulist iseloomu. Umbes sajand hiljem ütles saksa anatoom Johann Mayer välja, et ükski sõrmejälg pole teisega täpselt samasugune. Kõige esimesena kasutas sõrmejälgi inglise riigiametnik William Herschel selleks, et avastada bengali palgasõduritele penisonimaksmise ajal sulisid, kes lootsid saada mitmekordset tasu. Sõrmejälgede abil tuvastas esimese kurjategija aastal 1879 Jaapani politsei, saanud idee Tokios töötanud šoti kirurgilt Henry Faulds’ilt. Naasnud Inglismaale, kirjutas Faulds ideest Charles Darwinile, kes omakorda teatas uudisest oma nõole, mitmekülgsele antropoloogile Francis Galtonile. Too töötas välja sobiliku klassifitseerimissüsteemi ning avaldas aastal 1892 raamatu „Sõrme jäljed.“ 1891. aastal hakati kuritegude lahendamisel rakendama mikroskoopiat. Austria professor ja kohtunik Hans Gross ilmutas „Koroneride, politseinike ja sandarmite käsiraamatu“, mis paljude asjatundjate arvates muutis ta kriminalistika isaks ja milles asitõendite uurimist mikroskoobi all esmakordselt väga tähtsaks peeti. „Kriminalisti üks peamistest ülesannetest pole muud, kui sõdida valede vastu,“ kuulutas Gross. Kas pole see ka teaduse ja leiutamise ülesanne?

Et mitte liiga kriminaalseks minna, siinkohal vaid viitame vere uurimisele, ballistikale, jäljeekspertiisile. Kõiki neid abistav mikroskoop leiutati mõne hollandi prillimeistri töökojas umbes 1590–1595. Esmalt avardas see imeline riist inimese teadmisi elusmaailma ehitusest, nagu itaalia arst Marcello Malpighi aastal 1661. avastas kopsude struktuuri ja hollandlane Antoni van Leeuwenhoek aastal 1674 ainuraksed organismid, inglise filosoof Robert Hooke aga avaldas aastal 1665 raamatu „Mikrograafia“, mida imetleti tänu selle üksikasjalikele joonistustele putukatest. Kui sakslane August Köhler leiutas 1893. aastaks viisi, kuidas gaasilampidega mikroskoobi alusplaati valgustades saada ühtlaselt valgustatud vaatevälja, milles oli mugav fotografeerida, jäi mikroskoop kriminoloogide tööriistaks, millega sai uurida mistahes materjalist tükikesi, mis võisid ühendada ohvri ja mõrtsuka prantsuse meditsiinidoktori Edmond Locardi vahetusprintsiibi abil: „Iga asi jätab jälje.“ Kui prantsuse keemik Gaston-Edmond Bayle edendas spektraalanalüüsi, meetodi aatomite ja molekulide valgusspektri sõrmejälgede jäädvustamiseks ning selle abil Pariisi politsei kriminalistikaosakonnas 1924. aastal ühe kõmulise kurtöö sooritaja leidis, oli kriminalistika kasvanud nüüdisaegseks rakendusteaduseks, mis ei pelga kasutamast arvutiteadust ega geneetikat. Ja kurjategijale väga ohtlikuks teaduseks –mida tõestab kurb fakt, et Bayle ühe väljapressija kuulidest 1929. aastal hukkus.