teadus.ee » Arhiiv » Kuidas teadust kinni püüda

Teaduslugu ja nüüdisaeg XI Teaduse uuringud: Eesmärgid ja meetodid Koostanud Rein Vihalemm Tartu ülikooli kirjastus 206 lk Väikese hilinemisega sattus mulle lauale üks väljaandjate poolt lahkelt Eesti Päevalehte saadetud raamat. Mis osutus üsna huvipakkuvaks. Pärast kümneaastast katkestust ilmus jälle kogumik, mis käsitleb teadust laiema mätta otsast. Vahepeal on eestigi keeles 40-aastase hilinemisega trükitud Thomas Kuhni “Teadusrevolutsioonide struktuur” (2003, originaal 1962). Kogumik uurib, mis asi see teadus on ja kuidas saadakse teaduses tulemusi. Teaduse uuringud on omamoodi teaduse nabavaatlus. “Kõigile on selge, et see, mis meediast paistab, ei ole sageli teadus, vaid hoopis teaduse-anekdoot,” juhib tähelepanu saatesõnas, mille on kirjutanud Tartu ülikooli teadusfilosoof Endla Lõhkivi ja professor Rein Vihalemm. Nad osutavad: häda selles, et Eesti teadlastele ei pakuta teaduse populariseerimise koolitust. Vähe sellest, ei õpetata ka akadeemiliste tekstide kirjutamist. Kogumik algab teadussotsioloogia klassiku Harry M. Collinsi 20 aasta taguse artikliga, kus ta visandab, kuidas sotsioloogia teadust uurib. Tuleb olla “radikaalselt ebakindel”! Ta räägib ka, kuidas tööstus teadustulemusi või vähemasti nende tõlgendamist suunab. Tööstus on konservatiivne, ja püüab igati vältida uut ja enneolematut. Väärt tähelepanek, mis vääriks silmas pidamist igal teadusuudiste toimetajal. Aga ikka ei ole selge see, kuidas teadust piiritleda. Endla Lõhkivi osundab USA teadussotsioloogi Thomas F. Gierynit, kes väidab, et teaduse piirid kehtestatakse, räägitakse läbi iga kord erinevas konkreetses kultuurikontekstis. Nojah, looduses pole ju mingeid piire, ikka rohkem inimese, sealhulgas teaduse uurijate peades. Kõike ei saa siinkohal loetleda, Eesti uurijad on palju kirjutanud semiootikast verus teadus. Kalevi Kull näiteks väidab, et füüsika on ühene, semiootika aga mitmene. Värskendav on Leo Näpineni ülevaade sellest, kuidas Ilya Prigogine’i vaateid on kritiseeritud – kitsalt ja neid mõistmata, tuleb välja. Priogogine on olnud ometi üks möödunud sajandi teadusmõtte tulemuslikumaid liigutajaid. Kord läbi kaose! Elu läbi fluktuatsioonide! Ülo Kaevats püüab selgitada, miks tõe mõiste on nüüdisteaduse uurimisest kadunud. Ühest ja tõeset vastust ta siiski ei anna. Kasulik on lugeda Valdar Parve lugu sellest, kas ravimiuuringud põhinevad katsealuste individuaalegoismile. Ja sedagi, et matemaatik ei ole teadlane ja ammugi mitte teadussotsioloog – nagu kirjutab Peeter Müürsepp René Thomist ja tema katastroofiteooriatest. Mis katastroofilise kiirusega unustusse vajunud.

Kokkuvõtteks. Tasub pilk peale visata nii teadlastel kui teaduse tutvustajatel. On ju saadaval suisa muidu: Teaduslugu2007

Kuid peetagu silmas: “Seda, mis peab olema, ei saa tuletada sellest, mis on.” (Hume´i giljotiin).

teadus.ee