teadus.ee » Arhiiv » Kulduuriministri kuldsed sõnad

“Kui nüüd keegi ütleb, et me kohtume kultuuri loomeliitudega, ja loomeliidud ütlevad, et nemad esindavad eesti kultuuri, siis selles ma oleksin väga ettevaatlik ja kahtlev,” märkis kultuuriminister.

Väga õige, ja veel enamgi. Kui nüüd keegi ütleb, et me kohtume parteidega, ja parteid ütlevad, et nemad esindavad eesti rahvast, siis selles osas oleksin ma väga ettevaatlik ja kahtlev. Nii nagu tegelik kultuur pole koondunud loomeliitudesse, vaid pööningutele ja keldritesse, nõnda pole tegelik Eesti koondunud parteidesse. Vaid igale poole mujale, sealhulgas kuu peale ja poti laadale.

Eesti ainus viga on see, et kuidagiviisi juhtus, et valisime demokraatia sellise süsteemi, mis annab parteidele liiga suure võimu – tegelikult ainuvõimu. President on parteide valida, riigikogu juhataja samuti, kõnelemata ametnikest koolijuhatajateni ja rektoriteni välja.

Igaüks võib seda pilti õõvastuseni täiendada. (Sama juhtus ka Hispaanias, kuigi sooviti diktatuuri kordumist vältida. Kuid seal on rahvast, kes ikkagi läheb tõeliselt tänavatele, mitte jääkeldritesse peitu.)

Oleme selle kooslusega kahjuks juba harjumas, kuigi näiteks olla ühel ja samal ajal parteilane ja teadlane on nagu olla ühes ja samas kehas mr Hyde ja dr Jekyll.

Ja tulemuseks oleme loonud süsteemi, parasjagu sellise loodusliku koosluse, kus etteotsa satuvad inimesed, kes on absoluutselt empaatiavõimetud. Kas te siis ei näe – meie parteijuhid on ju empaatiaks võimetud inimesed, õnnetud inimesed, kes pole võimelised end teise inimese olukorda asetama, saati et kaasa tundma.

Inimkonnas on selliseid õnnetuid mingi väike osa nii või naa, ja meie valitud demokraatlik süsteem kergitab just sellised etteotsa. Sellepärast polegi mõtet nendega vaielda, nad lihtsalt ei saa aru.

Kas Bilbo Baggins vaidles Guglunkiga, et pimedast koopast välja saada? Oh ei, tal läks õnneks tõmmata Guglunk ninapidi küsi-vasta mängus ja saada enesele nähtamatuks tegev sõrmus!

Meie guglunkid on kleepuvad, empaatiavõimetud, pimeduses elavad olendid, ja neile tuleb tunda kaasa, sest salamisi nad nutavad – guglunk, guglunk, guglunk.

Meil aga ei jää üle muud, kui esitada neile üha kavalamaid küsimusi, millele nad vastata ei oskaks ja ometi kord taskupõhjast üles leida nähtamatuks tegev sõrmus. Kujutage ette, kui õnnelikud me siis oleksime – guglunkparteilastele nähtamatud? Kuid ettevaatust! Koopast väljas, valguse käes, ootavad mäekollid!

Kurbdusega, Tiit Kändler