teadus.ee » Arhiiv » Õueonu aastake. Detsember

Detsembris juhtub nõnda, et õu kolib tuppa üle. Maja elustub ja hakkab nii oma sisemust kui ka ümbrust valitsema. Aknad lukustatakse, õueustestki lipsad läbi, nii kiiresti kui annab. Pole siis ime, et maja muutub enesest teadlikuks ja hakkab ilmutama meelt. Siin naksub miski, seal pragiseb veidi, teal justkui koputaks keegi rähnina katusele. Kuhu rähn muidugi ei lähe ilmaski koputama, saati veel siis, kui katus tegeleb lumemasside kandmisega.

Rähn, olgu teile muuseas koputatud, ei lase end segada ei madalast ei kõrgest rõhkkonnast, ja muudkui kopsib põlismändidel, osutades sellega justkui nende puude põlisusele, millega kaasnevad kahtlemata ka mõned meie argimõistuse jaoks kuivanud oksad. Kuid mis kuivanud need on, kui rähn seal muudkui koksib.

Ega rähn ole miski poksija, kes asja ees, teist takka oma pead vastu vastase rusikaid taob. Või jalgpallur, kes oma pea äratagumiseks ei leia muud moodust kui armetu lapiline pall või paremal juhul vastasmeekonna vasakkaitsja parem jalg. Rähn ei koksi niisama, see on nüüd küll selge.

Vahel juhtub ime, ja muidu üsna tasapinnaliselt hallivõitu detsembrihommik muutub päikeseliseks ning saavutab ootamatu neljamõõtmelisuse. Kolm neist sinust väljas, üks aga sees. Päikseline detsembrihommik on kui välispass jaanuarisse, see on kindel.

Seda tabab ära isegi imeline kirjuvärviline liblikas, keda äkitselt näed toas lendamas. See on juba miskit muud, kui see vana sõbralik, ent ometi üsna tüütu ämblik, kes sulle igal õhtul, kui oled voodisse visanud ja just raamatu käte vahele võtnud, sulle äkitselt pähe ronib. Õueonu ei saa eales aru, miks ämblik just nimelt pähe ronib, kui muidu ei tule ämblik pähegi.

Sihukesest ämblikust on isegi emakass Ooperile kõrini, kes ju muidu tahaks kärbselegi liiga teha. Liblikas aga lendab aknale, mille klaaside tagant sirab vastu päikese talvine pale, paneb oma tiivad kokku ja sellega seoses kaobki vaateväljalt nagu oma kolm mõõdet kaotanud ruum.

Matemaatika missugune. Matemaatikat on kergem mõista just nimelt talvel. Matemaatika on aju pühapäev, teaduse hingamispäev. Ja selleni jõuda on kõige loomulikum just nimelt sellise talvise pööripäeva paiku, mil kohe ei jää üle muud, kui loopida katuselt lund alla ja teha tuld üles.

Üks inimkonna jõledamaid leiutisi on tuleleeke imiteeriv elektrikamin – Edissoni nimel! Jõulupuu kunstküünlad tekitasid küll kunagi New Yorgis sensatsiooni, ent nüüd paraku oleme nendegagi harjunud. Tõeline tuli – ei tea, miks ütleme, et elus tuli, kui ometi see võib elu nii aidata kui hävitada –, lõõmavad, hõõguvad söed kaminas, mööda halge ronivad valguse fluktuatsioonid, kehastavad täiusliku kombel meie fraktaalse, enesesarnase maailma tõelist palet. Nooruslik tuli asendub viimaks kammitsetud hõõgumisega, kõrvetav palavus hillitsetud soojusega.

Ka detsembris tuleb vähemalt paar korda jõuda luideteni, millelt võib veenduda, et meri on olemas. On tore veenduda selles silmadega, mitte otseselt kombel veenduda. Millist moodust siiski näivad eelistavad taamal ojasuudme läheduses ujuvad luiged ja mingid veehaned või mis nad on. Kes neid linde, liblikaid ja ämblikke ikka jõuab nimepidi teada, hea asi seegi, kui teed vahet ämbliku, linnu ja liblika vahel.

Juba 1880. aastal ei teadnud 90 protsenti Bostoni linnalastest, mis asi on nisuväli ja 75 protsenti, mis asjad on aastaajad. Needki, kes teadsid, et piim tuleb lehmast, olid lehma näinud vaid pildiraamatus ja arvasid seetõttu, et lehmad on sama suured kui hiired.

Õueonul on üks hea tuttav, kes lapsepõlves luges Eesti muistendite raamatut „Üle õue õunapuu” ja arvas selle piltide tõttu pikka aega, et hiired kannavadki rahvariideseelikuid.

Vahel muutub detsember eriti lõbusaks ja täidab kõigi inimeste soovid, et jõulud tuleksid valged. Ja et teha enamgi head, siis korrutab need soovid omavahel ja tõstab veel astmekastmesse ka.

Nojah, ja siis hakkab tormama ja tunglema, ja lund muudkui tuleb ja tuleb ja tuleb. Tuleb, kuni mõni musti jõule ennustanud ilmataat, kes on süümepiinadest hullumas, mõtleb kogu asjale välja naisenime. Näiteks Monika.

Lumi läheb muudkui paksemaks ja paksemaks, nii et vesirotist kusagil selle all sügaval saab küllap lumerott ja must isakass Kitikat, kel lumivalge kiki lõua alla, poeb hädaga lumme, et mõõta selle sügavust.

Jah, ja siis jääb äkisti vaikseks. Vaikus, eraldatus. Pole enam lumesadu, nii nagu pole enam elektrit, kraanivett, internetti ja pesumasinat. Õueonu ei oska midagi peale hakata. Nii sõltlaseks on muututud igasugu masinate ja laelampide ja võrguühenduste võrgustikus.

Ei jää üle muud, kui minnagi õue. Jalutad, ja näed äkki mehikest lõhkumas hiiglaslikku, endakõrgust ja ütlematult jämedat kändu. Peab ikka olema külm selle mehikese toas! Silme ette kerkivad oma õue puuriidameetrid, kõik ilusti võrdse pikkuse ja kõrgusega kui palmipuud Elevandiluurannikul.

Kuid ettevaatust! Seal vandlirannikul on vist hirmsad lood lahti. Ja mida tahkemaks läheb ilm, seda enam sulavad küttepuud.

Aafrikas elab nüüd muide kaks elevandiliiki, nii loeb Õueonu teadusajakirjast. Vaata neid teadlasi, mis nad kõik välja ei mõtle. Läks aega palju või vähe – noh, umbes kolm miljonit aastat, aga teada said, välja uurisid, kirja panid ja ära ka avaldasid. Sa mõtle vaid – ja meie arvasime senini, et neid on vaid üks liik. Kus selle häbi ots. Mida küll elevandid võisid meist mõtelda.

Eestis on ka loodusteadlasi. Nemad ei avasta maaülikoolis elevante, nemad otsustasid hakata Eestis kasvanud viinamarjadest ajama viinamarjaveini. Päris hea tulnud välja, nii et maitsjad ei ajanudki seda segi puskariga. Milline ekspordilootus! Kuid oh häda, rebased ja kährikud said asjast teada ja pistsid kõik marjad nahka. Vahel polegi viinamarjad hapud.

Nende mõtete peale tuleb kätte vanaaastaõhtu. Õueonu mõtleb, et kui pakuks õuele vahust veini. Paugutaks, nii et rähn ja vares, vesirott ja tihane, puukoristaja ja kass, ning isegi mingi imelik pinisev putukas, kes äkki kõrva taha lendas, kukuksid kõik selili! Ja rikuksid nõnda ära õuemaastiku.

Rikuksid nii ära, et ei jää muud, kui tuliseks köetud sauna põgeneda. Saun detsembris, mil saab lavalt astuda uhke sammuga rinnuni lumehange – pole paremat sauna olemas. Mis sest, et vihad said tehtud vaid veidi enne lehtede langemist, on ometi võtta lumi. Inimene pole ju kala, et hüpata otse saunast jääkülma vette. Inimese koht on lumehanges, see on kindel.

Saunalaval tuleb Õueonule mõte, et teeks õuele õige midagi head, kaevaks näiteks üles lillepeenra, et siis kevadel silmale hea vaadata.

Aga ei viitsi. Parem visata veel üks kopsik kopsakat leili ja siis lillepeenra lumetekki, nii et õu säriseb. Head uut ja vana!

Tiit Kändler