teadus.ee » Arhiiv » Õueonu päevik. Juuli

Kui õuele üldse vaikus saabub, siis saabub see juulis. Rohi kasvab aegamisi, nõnda et ei kuulegi. Lilled peenral on end jõuliselt kehtestanud. Linnud viitsivad laulda üha vähem ja lõpetavad kuu lõpuks selle lõbustuse hoopis. Marjad põõsal on veel rahumeelsed, küpsevad vaikselt ja ei aja korjama. Nõnda siis tekib vabalt lesimise võimalus, selili kusagil tikerberipõõsa alla või rippkiiges – ja vahtimas pilvi.

Millegipärast häbenetakse sellist tegevusetut tegevust. Kes aga vähegi saab, olgu siis intervjuudes või kolumnides, see kinnitab, et tema küll askeldab kogu see aeg, olgu puhkus või töö, riigipüha või riigiargipäev. Olen tegus, tuleb pidevalt rõhutada.

Õueonu aga teab, et tegus saab olla ka miskit erilist tegemata – või siiski, pilvede vahtimine, neist ootamatult vahelduvate kujude leidmine on ju ometi ühtpidi ka füüsikaline vaatlus. Pilved on enesesarnane, fraktaalne maailm ja selle maailma tundmaõppimine ei pruugi ometi piirduda puude ja põõsastega, kelle leherootsud kordavad võra mustrit. Töö missugune.

Pilved on ometi ka õue osa, ei maksa seda unustada. Ja selline osa, mille eest justkui polegi vaja hoolitseda. Pilved tekivad ise, moodustavad end, lõbustavad sind oma kummalisusega ja kui tahavad, siis kallavad oma sisu sulle veel kaelagi.

Pilve pole vaja niita ega rohida, väetada ega juurida. Ehkki inimesel selline tahtmine aeg-ajalt ikka tekib – et kuidas teha nii, et pilvest saaks vihma kätte vastu pilve tahtmist või siis jälle, et kuidas saaks pilve ühes vihmaga õue kohalt minema kupatada. Aafrikas olid ja on kohati praegugi vihma meelitamiseks olemas erilised vihmamehed, vihmaonud, kes oma käsul ja küla tahtel põldudele sadusid välja manavad. Läänemaades on sellisteks vihmaonudeks näiteks lendurid, kes pilve sisse kihutavad, sinna miskit ainet puistavad ja siis loodavad, et nüüd sajab vihm alla õuele. Või vastupidi – ei sajagi.

Juuliõhtul võib tänu pilvedele juhtuda, et päike hakkab õhtul jälle paistma lõunakaarest. Lõunapilved värvuvad äkitselt jõuliselt oranžpunaseks ning värvivad sellega üle kogu õue. Õu värvub punaseks, nagu kunagi õueonu lapsepõlves pimik, mille punases valguses sai paberil fotosid ilmutada. Siis ilustab pilvealust puna veel välgusähvatus kui fotovälk, kusagil õige kaugel, ohutult ja hetkeliselt jäädvustab selle olukorra mällu.

Nii et tasub nina ja koos sellega ka silmad-kõrvad vahel taevasse pilvede poole üles tõsta küll.

Sealt sajab meie poole mitte ainult vihma, rahet ja lund, vaid ka igasugust kiirgust, millest õueonu näeb vaid tühist osa, vikerkaarevärvilist osa. Inimese värvimaailm on vaesem lindude omast ja nahkhiirte omast ja mõnede näriliste omast. Ja isegi põhjapõdra omast, kes mitte ainult ei oska oma silmi ultraviolettvalguse eest kaitsta – mida kõrgetel põhjapoolsetel laiuskraadidel on ohtramalt kui meil ja mis peegeldub lumelt ning jäält. Põhjapõder isegi näeb seda UV-kiirgust – võibolla selleks, et avastada paremini hunte, kes vaikselt ligi hiilivad ja kelle karvkattelt see kiirgus peegeldub, võibolla selleks, et näha lumel põdrasamblikku, kes selle kiirguse erinevalt peegeldavast lumest endasse neelab. Aga võibolla lihtsalt niisama, asja eest teist takka, et oleks lõbusam.

Inimene, see merkantiilne olevus, püüab kõigest väest ka loomadele praktilist meelt kaela ja pähe määrida. Kui lind laulab, siis kindlasti mingil kindlal asjalikul eesmärgil, enese kehtestamiseks. Kui puu kasvab, siis kindlasti selleks, et saaks kiiremini palgiks ja halgudeks. Ja kui kass luusib ringi, siis kindlasti selleks, et hiiri otsida. Aga kus meie seda teame. Võibolla laulavad, kasvavad ja luusivad lihtsalt niisama, lõbu pärast.

Kui me uurime kassi, puud või lindu, siis eeldame, et nemad on ikka needsamad, kasvagu siis Eestis või Venes, Hiinas või Mehhikos, Kongos või Brasiilias. Arvame, et nagu füüsikaline maailm on isotroopne ajas ja ruumis, mistõttu füüsikaseadused kehtivad kõikjal meie nähtavas Universumis, nõnda on ka elusmaailmaga.

Kuid kas õu on ikka üks ja sama õu, kui ta asub Eestis või Belgias, Šveitsis või Venes? Seda on huvitav uurida, ja ka üsna kättesaadav ning odav – kui eri maades olles lisaks baaridele, kohvikutele, muuseumidele ja kaubamajadele jalutada meeleerksalt ka parkides, puiesteedel ja botaanikaaedades.

Londoni õu on korrapäratu ja vaba vaid näiliselt, selle voolavuse taga on tegelikult sajandite jooksul külge kasvanud distsipliin. Brüsseli õu eksponeerib lahkelt nõgeseid, takjaid ja muud sedasorti rahvast, kes Eesti õuest kui mitte just eemale pole peletatud, siis vähemasti kusagil õuenurka surutud kindlasti. Genfi õu tahab olla enamat kui kohalik, ja sestap ehib end uhkustavalt alpitaimedega ja ei pelga näidata ka kanepit ning teisi mõnutaimi. Kopenhaageni õu on rehitsetud ja sestap tundub Õueonule üsna igav, Göteborgi õuel seevastu on pisikesele maalapile surutud nõnda palju erinevate maade õuetaimi, et tundub, justkui oleks Rootsis vaba maa juba Gustav Adolfi ajal otsa lõppenud. Soome õu seevastu maapuuduse all ei kurda, tema kuulutab sulle – näe, mul on pinda nagu kulda. Rooma õu ei uhkelda niivõrd taimedega kui mingite ajast ja arust kivikuhjadega, mida ta uhkelt Rooma riigi mälestisteks nimetab, olgugi et keegi õuel tatsujatest ei mäleta enam ammu, kuidas need välja nägid siis, kui Roomas veel õued olid.

Kuid kõige ootamatum on kahtlemata Vene õu. See pole ime – on ju Venemaagi oma loomuselt ootamatu. Nõnda siis kohtab seal õue, mis vohab kui kümne aasta eest ära unustatud kapsaaed ja kus võib õunapuu alt sama suure tõenäosusega leida Nikolai-aegse roostes vikati, piduväsimust välja magava peremehe või tükikese II maailmasõja aegse tanki T-34 roomikust. Ja bole-mene – samas kõrval laiub õu, kus sibulapeenarde, saialillevaipade ja kurgilavade vahele ei mahu ühtki kõige tühisemat rohukõrt.

Jah, aga muidugimõista on kõige üle ikka Eesti Õueonu õu, kus taimed kasvavad nagu Jumal on neid ikka juhatanud ja kust tänu sellele võib igal meelelisel vajalikul ajal välja lõigata mõttelise tükikese õuest, mis peegeldab nii Genfi kui Rootsi, Soome kui Taani, Itaalia kui Belgia õue. Vene õuest harimata.