teadus.ee » Arhiiv » Rahulikult terviseks!

Sööge end terveks! Nõnda kõlab kõige populaarsem loosung, mis lubab selle järgijatele vaata et igavest elu. Või vähemalt õnne surra tervena. Kuid milles siis ikkagi leitakse olevat tervisliku menüü saladus? Siinkohal pean silmas ikkagi nn teaduslikult tõestatud saladust.

TEADUS KÄITUB SIIN loogiliselt. Kuna ei ole võimalik panna inimestest katsealuseid kogu eluks puuri nagu tegi seda nõiamoor Hansu ja Gretega, siis pannakse puuri rotid, äädikakärbsed või vähemasti varbussid. Ja nende peal siis vaadatakse, et kui kaua nad elavad, kui näiteks ainult rasva söövad. Inimene muidugi ei söö sisse ainult rasva. Ja kui ka tundub söövat, siis on see kindlasti pärit näiteks oliivõlist. Nii ongi võtta lugematu arv uuringuid, mis kinnitavad, et prantslaste või itaallaste väheste südame- veresoonkonnahaiguste garantiiks on oliivõli. Skeptikust teadlane võib hakata asja lähemalt uurima ja jõuda järeldusele, et tegelikult ei söö vahemeremaalased oliivõli sugugi mitte liitrite kaupa päevas, vaid kõhtu jõuab sellest üsna tagasihoidlik hulk.

Hästi, siis on hea tervise pandiks punane vein. Või kui räägime jaapanlastest, siis soja või mereannid. Igaüks võib kasulikkuse altarile tõstetud toiduainete nimekirja täiendada. Seda toredat hulka õilistavad epiteedid, mis sõltuvad ümbritsevast ajastust, praegu näiteks suisa hellitusnimeks kujunenud “antioksüdant”. Antioksüdant, see on armastus, mis tervendab keha ja vaimu. Tavaliselt kasvab see kas puu otsas või aias mulla all. Ning mida värvilisem, seda parem see on.

Tervisliku toidu apologees tegeleb lõppkokkuvõttes tõeliselt painava küsimusega: miks teised on tervemad kui meie? Miks nad elavad kauem ja on seejuures veel rõõmsad ka?

JA SIIN PEITUBKI üks vastuseid, mida pole ükski mulle ette tulnud terviseuuring arvestanud. Itaallased võivad ju kallata oma toidu üle oliivõliga ja juua lonksude kaupa punast veini peale. Kuid kas need produktid pelgalt ja iseenesest eraldi võetuna teevad itaallased tervemaks? Võibolla on asi hoopis ellu suhtumises, mis ei lase ülestressil kasvada depressiooniks, mis piinab ja kurnab organismi nagu võibolla ühel keskmisel Eesti mehel? Viimase sajandiga on inimese keskmine eluiga vähemasti läänemaailmas kõvasti kasvanud. Ja kummaline küll, kuid mitte tänu niivõrd meditsiini edenemisele, vaid peaaegu et hoolimata selle edenemisest. Põhilise panuse tervise parandamisse on andnud hoopis hügieeni arenemine. Kanalisatsioon, seep ja pesuvesi on meid aidanud olla tervemad kui tohutu arstide armee.

Ja me võime järada kapsast ja õuna, kui palju jaksame ning peale juua liitrite kaupa oliivõli ning punaveini, ei tee see meie tervist siiski palju paremaks, kui jätkame ennast ja üksteist hävitava elulaadiga. Kui võtame töö ja konfliktid koju kaasa, siis ei aita meid ka mitte ausa kaubanduse granaatõuna mahl või orgaanilise põllunduse idud.

TEHNOLOOGIA, olgu siis otseses või kaudses mõttes, võtab oma. Terviserubriikide sagedaseks külaliseks on näiteks mobiiltelefonide tervislikkus. Küll tuuakse tõendeid katsetest, kus mobla kiirgus pole inimajule mõjunud, küll sellistest, kus see kiirgus on mõjunud. Olgu kiirgusega kuidas on, moblaga kõnelemine, olgugi et see on pea külge kinnitatud kui abistav protees, võib saada vähemasti autojuhile saatuslikuks. Kõnet pidava autojuhi reaktsioon on sedavõrd aeglasem, et 90-kilomeetrise tunnikiiruse pealt pidurdamisel pikeneb teekond seismajäämiseni vähemalt viis meetrit. Ja mida tõsisem on kõne, seda enam see pikeneb (vt allpool toodud uudist). Nii et siingi suunab eluea pikkust pigem elustiil kui menüü.

Tiit Kändler