teadus.ee » Etnoloogia - Teadusportaal

See Tiit Kändleri essee ilmus Eesti Looduse jaanuarinumbris, nr 1/2014

Oleme – või vähemasti suur osa elektroonilise ajakirjanduse identifitseeritud kommentaatoritest ja kommentaaride haldajatest – on mures anonüümsete kommentaaride osakaalu tõusu üle. Anonüümselt võib kirjutada mistahes jõledusi.

Unustame jõledused ja püüame mõtelda tagasi, e-maailma eelsesse aega. Elu tekkis anonüümselt. Eri liigid tunnevad ära teisi liike, aga see, kuivõrd nad identifitseerivad oma liigi isendeid, on liigiti iseasi.

Edukas tegutsemine, rünnak, reviiri hõivamine on anonüümne. Inimkultuuri alus on anonüümsus, mitte autorsus. Edasiviivad leiutised olid anonüümsed. Kes tegi esimesena tule? Kes leiutas kiilu ja seejärel kivikirve? Kes maalis koopaseinale piisoni? Kes leiutas käärimise? Me võime küll üha täpsustada aega ja paika, kus tähtsad leiutised tehti, ent me ei saa eales teada, kes oli nende autor. Kas see takistab meid ahju kütta või puid lõhkuda?

Sufi pöörlevate dervišite müsteerium etendab elu anonüümsust.

Julgen veidi liialdada – elusloodus põhineb anonüümsusel. Kui kõik olendid oleksid märgistatud, nõnda et kõigi teod ja tegemised oleks täpselt indiviidiga seostatavad, võibolla siis ei oleks saanud elu üleüldse edeneda või oleks evolutsioon juhtinud selle suunda, kus inimühiskond poleks osutunud võimalikuks.

Niisiis: anonüümsed netikommentaarid on toonud eredamalt nähtavale selle, mis on olnud omane inimese kultuurile läbi aegade. Koopaseinale joonistamine, plangule kirjutamine, kemmerguseinal vaimutsemine. Anonüümsus on altruistlik koostöövalmidus, nimelisus seondub oma ego esiletõstmise ja turumajandusega.

Mis on loosungid, kui mitte anonüümsed üleskutsed, mis on lööksõnad nagu globaliseerumine, innovatsioon, turumajandus, loomemajandus, kui mitte anonüümsed käsud käitumise juhtimiseks. Teadus sündis anonüümsena, nimed kleebiti külge mnemoonilistel põhjustel. Üks sirgjoon ei erine teisest sirgjoonest, üks elektron teisest elektronist, üks konn teisest konnast – kui Luigi Galvani seisukohast lähtuda.

Kas muutume sellest õnnelikumaks, kui teame, et sõna geen mõtles välja taani botaanik Wilhelm Johannsen 1909. aastal, et kirjeldada pärilikkuse fundamentaalset füüsilist ja funktsionaalset ühikut, mille kümneaastase eksperimendi vältel avastas Gregor Mendel? Geen on vägev sõna, ent tunnistagem, et see on anonüümne, eriti seotuna teiste vägevate anonüümsete sõnadega nagu geenitehnoloogia, geenikiip ja muud säherdused. Kui me ütleme „geen“, kas teame siis paremini, mida me ütleme, kui teaksime, kes selle sõna leiutas? Sama lugu on loodusseadustega. Inimlik on neid seostada inimeste nimedega, mitte näiteks arvudega. Öeldes Ohmi seadus või Heisenbergi määramatuse printsiip me tegelikult tuvastame anonüümse seaduse autorsuse vaid näiliselt.

Meie ajastu on asendusainete ajastu. Keele asemel on meil žargoon, printsiipide asemel loosungid, tõeliste ideede asemel Suurepärased Ideed. Neid tõsiasju täheldas Inglismaal sündinud ameerika kriitik, näitekirjanik, laulja, toimetaja ja tõlkija Eric Bentley üle kuuekümne aasta eest, 1952.

Igal meist on juba praegu hirmuäratav pseudonüümide arv. Potugali kirjanik Fernando Pessoa kirjutas saja aasta eest viie erineva heteronüümi all, aga viskas ikka kogu kirjutatu toas ühte kasti. Meil on ID kood ja pangakonto ja igasuguseid PIN ja PUK koode ja salasõnu ja kasutajasõnu ei jõua kirjas kirjutada ega jutus jutustada. Mis tähendab lihtsat asja. e-maailm surub meile peale ühe uusi identiteete, mis tähendab, et näiliselt tagab meie anonüümsuse. Mida me siis imestame, et inimene peab e-keskkonnas anonüümsust looduslikuks nähtuseks.

Looduse hoomamatu mitmekesisus on anonüümsusel põhinev tõsiasi. Nüüd on evolutsioon sünnitanud e-maailma olendid, kes käituvad uute reeglite järgi.

Aisoposel on mõistujutt astronoomist, kes igal öösel läks õue ja vaatles tähti. Ühel ööl, kui ta jalutas linnast välja, paelus taevas teda nõnda, et kukkus sügavasse auku. Kui ta seal hädaldas, tuli mööduja ja oleks mehikese august välja aidanud, kuid saanud teda, et too on astronoom, tõdes: „Kui sa tõepoolest vaatasid taevasse nii pingsalt, et ei näinud isegi seda, kuhu su jalad sind maapinnal kannavad, siis oled mu meelest oma saatuse ära teeninud.“ Nõnda et vahel on ellujäämiseks kasulik olla anonüümne ka teadlasel.

¤

Elu on olemuselt anonüümne.

Tekst ja fotod: Tiit Kändler

Jaga