teadus.ee » kommen.taar

See Tiit Kändleri essee ilmus Eesti Looduses juulikuus.

Kas poleks mõtet hakata taastama soode asemel kuivalasid? On ju need inimtsivilisatsiooni vundament.

Sel suvel, juuli keskel, langes kord Tartusse, kord Tallinnasse taevast ohtralt vihma. Ajalehed olid hädakisa täis ja linnavalitsejad pidid elanikele aru andma. Ometi tekkis vihmavalingute läbi ohtralt märgalasid. Keskkonnakaitsjate rõõmu ent polnud tajuda. Sest märgalad ei tekkinud sinna, kus inimene neid näha tahtnuks.

Tiigid ja väiksemad järved kasvavad kinni. Muutuvad märgaladeks, mis sobiksid paljudele elukatele, kellele avajärv ei sobi. Jälle häda – veekogud tuleb puhastada, järved taastada, mudast puhtaks rookida. Saaremaa Kaarmise järve ähvardas järvena surm, selle põhjast roogiti muda välja ja seepeale jooksis järv selle aasta suve alul hoopis tühjaks, kuna veekogu keskel avanes auk. Oli ju märgala, kuid taheti teistsugust, aga nüüd pole kumbagi. Kui just kinnibetoneeritud auk appi ei tule ja vihmad järve täis ei saja.

Emajõe vanajõed on märgalade kohta sobilik näide. Tõepoolest on neis mõnedel kalaliikidel mõnus kudeda, kuid ühel heal päeval on need vanajõed kinni kasvanud, kuivalaks saanud. Kas vanajõed taastada? Või hoopis taastada Emajõe vanasäng?

Kui merest kerkib olgu loodusjõudude või veepinna langemise tõttu kuivala, siis tõttab kohale hulk pretendente. Ma ei tea, kuid kipun kahtlema selles, et keegi oleks mõne järve omanik, omamata ruutsentimeetritki selle kaldast. Märgalal on tähendus vaid ühes kuivalaga, vastupidine ei kehti.

Ometi tekkis elu vees, täpsemalt kuumaveevooludes, mis sügavalt ookeanide põhjast kerkivad. Nii arvatakse teadvat. Meie rakkudes loksub iidne ookean ühes selle soolsusega – võibolla oleme seetõttu märgaladega mentaalselt seotud? Ometi ei ole naljalt keegi märgalale elama asunud, mõni veidrik ehk soosaarele, mis on pakkunud kaitset erakule, või siis Koorküla Valgjärve omamoodi rahvas, kes enesele järve asula rajas.

Selge see, et meie planeedi pinda katab suures enamuses vesi, vett on leida ka maa alt, nõnda et õigem oleks meie koduplaneeti nimetada planeediks Vesi. Kui vesi kaob, pole ka kuivalast suuremat rõõmu. Märgala toidab põhjavett, joogikõlbulikku vett. Kui aga meie esivanemad poleks asunud rajama põlde märgaladele, kuhu neil olnuks minna – enne tööstuspööret? Nad jõudsid jääpiiri jälgides mere äärde, kõrgele kaldale, kust oli hea kaugemale liikuma hakata, aga selja taga ka põldu harida, mis sest, et maa polnud nii viljakas, kui metsade vahel.

Me oleme veerahvas: meie ühendused mu maailmaga on käinud vett pidi, ja käivad siianigi: Läänemerel veetakse selle pindala kohta enim kaupu maailma teiste meredega võrreldes.

Me ju teame seda kõike, teame sedagi, et märgalasid on vaja, teame sedagi, et kolhoosikorra ajal pingutati kuivendamisega üle. Kuid me ei taha teada, mis oleks riigi optimaalne märgsus, kui siin sihukest sõna nagu „optimaalne“ pole solvav kasutada.

Veel paarikümne aasta eest jutlustasime vee-elektrijaamade loodussõbralikkusest. Nende rajamist toetas ka energiapoliitika. Ühel päeval käis prõks ja Brüssel hakkas toetama meie suhteliselt iidsete paisude õhkulaskmist. Nii nagu võõrast verd veisekarjade asustamist rannaaladele – et nood märgaladeks ei muutuks, või kuidas? Kust raha, sealt tuul. Loogikast pole enam juttugi. Mida me hakkame peale Käina lahega, mis muudkui madaldub ja madaldub. Hoolimata neist paarikümne aasta tagustest apokalüptilistest ennustustest, et praeguseks peaks Peipsi pind olema meetike kõrgemal. Aga, näe, ei ole.

Inimene ei oska ennustada tulevikku – õieti pole seda puhtmatemaatilistel põhjustel võimalik teha – ja küllap seepärast ihkame minevikku. Muidugi – südamelähedaste maastike kadu teeb hingele haiget.

Põhiküsimus on selles: miks aeg tagurpidi ei liigu, kui ometi füüsikaseadusi kirjeldavad valemid on aja suuna ümberpööramise suhtes sümmeetrilised? „Täna on homme,“ korrutas katalaani kirjanik Vila-Matas oma raamatus „Pariisile ei tule iial lõppu“ kohvikulauas kuuldud tsitaati. Füüsikud on kamba peale ja aegade jooksul leidnud lahenduse: asi on termodünaamika teises seaduses, mis postuleerib korra muutumise korratuseks, entroopia kasvu. Kord saab suureneda vaid avatud süsteemis, mitte suletud kausis.

Praegu mõteldakse ajast nõnda: „Aeg on illusioon. See ilmub välja, kui me jämendame tera, suurendades selle välja ajatust fundamentaalfüüsikast. See ei ole looduse fundamentaalne suurus. Otsides kvantgravitatsiooni, peame silmas pidama Plancki pikkuse kirjeldust, mida väljendavad ajatud võrrandid, milles ajal ei ole mingit rolli. Kui aeg ilmub välja, siis parameetrina võrrandites, mis on sümmeetrilised aja suuna vastupidiseks muutumise suhtes. Silmnähtav aja asümmeetria looduses on juhus, põhjustatud algtingimuste ebatõenäolise valikuga.“ Ja keegi ei tule ega mürista.

Ühesõnaga – kui inimese kauge eellane veest välja ronis, sai selgeks, et elu edenemine vajab kuivala. Inimene pole ise midagi leiutanud, ikka vaid veest ja maast avastanud ning avastustest asjad nupukalt kokku keeranud. Kui see väide vastaks tõele täiel määral, oleks see tähtis avastus, mis aitaks kokku hoida väga palju filosoofilist loba. Kuid nagu me oleme loodusest korduvalt avastanud, ei ole ükski kategooriline väide täiuslik, nõnda et sealt ei leiaks võimalust leida kasvõi üksainuke pisike läbipääsuauguke. Selle avastas juba  1931. aastal saksa matemaatik Kurt Gödel enne teda avastatud matemaatikate kohta: täiuslikku kooskõlalist matemaatilist süsteemi ei ole võimalik leiutada, ikka tuleb mingi kiuslik nõks ette, mis süsteemi teeb ebatäiuslikuks.

Nii ka praegu. Märgala vajab kuivala. Ja mõlemad need vajavad aega, mis tähendab muutumist. Kui midagi ei muutuks, siis poleks ka aega. Ma ei tea ju eales seda, kas lugeja näeb sinist samamoodi sinisena nagu mina, kuid sellel ei olegi suurt tähtsust, seni kui ta nõustub seda, mida mina näen sinisena, nimetama siniseks. Ka aeg on sihuke nähtus, mille kohta pole mul võimalik arvata, kuidas teine seda tajub.

Ruumi kohta, olgu see kui mitmemõõtmeline tahes või kui sirge või kõver tahes, saame paljutki kirja panna ja ka ette kujutada. Et meie seisame siin ja ruum on meie taga ja ees ja kõrval ja ülal ja all. Aga aja kohta mitte. Eesti psühholoog, Kanadas töötav Endel Tulving tõestas, et inimene on ainus olend ilma peal, kel on võime kronesteesiaks, see tähendab, kes on võimeline siduma möödaniku sündmusi omavahel ajalises järgnevuses, nägema vähemasti mineviku aega, seostama sündmusi minevikus toimunuga. „See oli siis, kui Vargamäe sohu kraavid lõigati.“ Tammsaare märgalasid ei taastanud.

Kreeklane Zenon sai juba 2400 aastat enne pagulaskriisikriisi aru, et olevikku ei ole tegelikult üleüldse olemas, sest see on vähim võimalikest, infinitesimaalne – oleviku vältus on vähim mõeldavatest arvudest.

Albert Einstein nägi palju vaeva, kui lõpuks avastas 1915. aastal, et kui siduda aeg ruumiga, tehes ajast ühe ruumimõõtme, siis pääseb pidevatest vaidlustest ja saab ajaga seotud asjad vähemasti kenasti välja arvutada. Einsteini 1905. aastal avaldatud erirelatiivsusteooria seob aja mõiste taustsüsteemiga, kinnitades, et aeg voolab üksteise suhtes liikuvates taustsüsteemides erinevalt ning et absoluutset taustsüsteemi ei ole olemas. Tema üldrelatiivsusteooria kinnitab, et pole vahet, kas asume mingis gravitatsiooniväljas või kiirenevas süsteemis – ühtviisi seadused toimivad mõlemal pool. Aeg on seotud ruumiga ja nõnda neljamõõtmeliseks saanud aegruum kõverdub, võrreldes meie tavaettekujutuse ruumiga. Märgala ja kuivala ajad on seotud.

Saame siis ehk ütelda nõnda: mis olnud, see olnud ja olnust tahapoole pole võimalik tagasi minna. Kui oleme kusagile paisu ehitanud, siis mõtelgem parem sellele, mida see pais on meile head andnud ning ka sellele, kuidas kalad, kui tahavad, paisust mööda pääseksid. Üks jubedamaid elamusi oli, kui esimesi kordi Soomes käisin ja keskkonnajakirjanikud meile uhkelt näitasid mingis haisvas mülkas kuivavaid puid. Me taastame soid! Olid nad uhked. Tagatipuks sõitsime edasi ja nägime ülalt mäekõrgendikult alla, sadu hektareid põlenud metsa. Me põletame metsa, sest siis tulevad siia elama erilised putukad! Mõtlesin hirmuga, et see aeg meile ei saabuks. Nüüd on saabunud – Brüsseli rahade toel. Ja kui rahajõgi juba liikvel, on ka inimesi, kes end selle kaldale sätivad ning põhjendavad ära kõik, mida rahaallikas neile jaanilaupäevaöösel sosistas. Mina ent luban enesele elada kuivalal, meie suurimast märgalast Läänemerest turvalises, kilomeetrises kauguses ja pidada puhthingelistel põhjustel väikest märgala Treppoja madalal kaldapealsel. Ning mitte lasta sirgeks kraaviks lõigata oma õueäärset oja, nõnda nagu naaber seda tegi. See annab mulle illusiooni ajavoolu püsivast pöördumatusest.

Fotoallkirjad

Kodru raba Kõrvemaal. Kuhu Vargamäe Andres kraavi kaevata ei suutnud, on nüüdseks ehitatud laudne kuivala.

Foto: Tiit Kändler

Iisaku-Rüütli raba veeres saab kõndida kuivala seljandikul. Märgaladele aga on meiemälestustes peidetud aardeid ja uppunud tanke ning lennukeid.

Foto: Tiit Kändler

Narva jõe kallas. Mõni märgala on kirjaoskajate eest kaitstud.

Foto: Tiina Kaljundi