Teadusteave MTÜ – ABSTRAKTNE KUNST PEIDAB ENDAS FRAKTALEID
7. juuni 2007
| ABSTRAKTNE KUNST PEIDAB ENDAS FRAKTALEID |  |
 |
 |
| teisipäev, 13. detsember 2005 |
| Maailma fraktaalsus ehk enesesarnasus ilmneb näiteks puudel, kus iga oks oma hargnevate oksakestega kordab puu kui terviku mustrit. Nõndasamuti on lugu pilvede, rannajoone, taimelehtede ja tuule poolt liivale joonistatud lainemustriga. Kuid fraktalid peituvad ka abstraktses kunstis. Iga kunstnik on neid erinevalt esitanud ja nõnda põhineb fraktaalsuse leidmisel näiteks kunstivõltsingute avastamise uus matemaatiline meetod. Kuid miks ikka inimesele tundub üks abstraktne pilt ilusam kui teine? Seda on nüüd püütud leida kuulsa Ameerika kunstniku Jackson Pollocki maale uurides. Pollock laotas lõuendi põrandale ja tilgutas või nõristas siis sellele eri värvitooni segusid. 1999. aastal leiti, et Pollocki maalid on enesesarnased.
Jackson Pollocki maalid on enesesarnased ja suure naabervärvide kontrastiga. Võibolla just sellepärast avaldavad need muljet. Nüüd on Los Angeleses tegutsev füüsik Jonas Mureika analüüsinud 13 Pollocki ja teiste kunstnike töid. Pettumuseks ei suudetud värvimustrite fraktaalsuse põhjal kunstnike vahel vahet teha. Kuid siis uuriti üksteise kõrval paiknevate värvide kontrasti fraktaalsust. Ja leiti, et siin on küll kunstnike vahel suuri erinevusi. Mureika nimetab seda servafraktaalsuseks. Selgub, et vaataja hindab just servafraktaalust. Pollocki töödel on väga suur kontrast naabervärvuste vahel. Kuid skeptikud arvavad teisiti. Iisraeli psühholoog ja kunstnik Tsion Avital näiteks ütles ajakirjale New Scientist, et ka ninasarviku väljaheidete komponentidel on suur enesesarnasus, ent see ei ütle veel midagi ninasarviku enda kohta. Allikas: New Scientist |
