| Olen näinud kaasvestlejate silmis võõristust ja mitteuskumist, kui jutt liigub ajas liikuvatele objektidele. Tundub, kuis liiguks nende mõtted siis viskoosses vedelikus. Analoogia tõrvaga ei sobi, pigem on pidurdusjõud sarnane lusikale avalduva jõuga mees või moosis. Magusa maitse hellitab meeled ja suunab puhkusele, “kella viie teele”, kui nii võiks end väljendada. Aga ehk ongi ” mittetegemine” üks nimetu loodusseaduse avaldumisvorm.
Ajast mõtlemine tundub olevat liialt keeruline, on lihtsamaidki tegevusi, millega sootsiumile ennast väljendada.
Aeg ja sellega seotud nähtused on tundmatud suurused, nendega arvestamine, neist rääkimine ja aja kasutamine taandub võimalikult lihtsate mõttemallidele. Oleme ju kõik minateadvusega olendid, kelle elu katkeb nii mõnigi kord ebamugavates oludes. Siit ehk ka tõrjumisaktsioon meeltes ja kehas.
Oma ideele ehitada “ajalaev” ja saata see 100 aasta kaugusele tulevikku, laste-laste-lastele uurida, sain tuge oma emaga suheldes: “100 aasta pärast ei ole sinu mõtteid ja arvamusi kellelegi vaja, see on utoopia!”
Üllatavalt on Utoopia just see pärisnimi, mille ma sooviksin oma ajalaevale anda. Siiski on utoopia vähemalt eesti keeles ja praegusel ajal omandanud ebasoodsa värvingu ja seondub pigem lootusetu tegevusega või täitumatu unistusega.
Ehk leiame siis sobivama nime, küll aeg annab arutust.
Milline neist sobib ajalaevaks?
Kuid lootus ja usk homsesse päeva hoiab mind tegevuses. Olen lapsena õppinud tundma , et asjad ei kao sel ajal kui magan, vaid on minu kasutada igal järgmisel hommikul. Nii on minu aja mõõt midagi sellist , mis seostub asjadega, objektidega ja nendega kausaalselt seotud mälestustega.
Vaatan tiiki ja mäletan kalapüüdmist ja oma vanaisa, näen parki ja mäletan jalgrattasõitu üle puujuurte ja naabripoiste ergutushüüdeid. Arvan, et emotsioonid ja arvamused ongi need , mis vajaksid tulevikku saatmist. Nii on võimalik seal, 100 aasta pärast , koostada võimalikult täpsed mudelid ühiskonna arenemisest ja meie riigi kodanike käitumismudelitest. Olen mõelnud saata tulevikku heliloojate avaldamata teoseid, mis pakuksid kuulajatele esmakordse kuulamise naudingut, laste kirjasid oma lastelastele, ühiskondlikult aktiivsete inimeste isiklikke mälestusi. Sellised materjalid, eriti kui nad kirjeldavad hetkeolukorda ja/ või arvamusi, on väärtuslik uurimismaterjal.
Olen hetkel koostamas “ajalaeva” tehniliste parameetrite nimistut:
Millised infokandjad on need, mis säilivad vähemalt 100 aastat, kuidas kaitsta materjale kiirguste ja muu erosiooni eest? Kui suur peaks “laev ” olema ,et mahutada piisavat hulka informatsiooni? Kes selle kujundab ja kus laev seisma hakkab? Kes ja kuidas moodustab korralduskomitee 100 aastaks? Ja lõpuks suurim küsimus- mida saata tulevikku, et meie järglastel oleks huvitav saadetist avada? Lisaks peame mõtlema ka tehnoloogia arenguga kaasas käivale ettenägematutele pööretele. Võib olla, et need materjalid saavad aluseks virtuaalsetele inimestele kvantkompuutrites. Ja kindlasti ei sobi selline ” lahkamine” igaühele. Projekti algfaasis annaks palju ära teha ajurünnaku abil, kus abiks asjast huvitatud inimesed. Alustama peaks madala profiiliga, sest aega võib kuluda projekti käimalükkamiseks 3-4 aastat ja liigne pressi huvi lahustaks idee. Siis järgneks sponsorite otsimine, asukoha ning kujunduse valik, informatsiooni kogumine ja töötlemine.
Ajalaeval on täita tähtis missioon – näidata, et tegutseme mõtlevate inimestena ja hoolime oma järglastest, saates neile tervituse minevikust.
Siiralt teie, Aare Baumer |
