Teadusteave MTÜ :: NÕIAVITSAD JA PENDLID. SISSEJUHATUS PILDAMISSE
7. juuni 2007
| NÕIAVITSAD JA PENDLID. SISSEJUHATUS PILDAMISSE |  |
| teisipäev, 13. detsember 2005 |
| Pildaga/nõiavitsaga otsija kasutab keppi, oksa või muud seadet, et leida maa-alust veesoont, peidetud metalli, maetud aaret, telefonikaablit, patogeenset maakiirgust, kadunud inimesi või golfipalle. Kuna pildamine ei põhine ühelgi tuntud teaduslikul või empiirilisel seaduspärasusel ega loodusjõul, võib seda pidada teatud tüüpi ennustamiseks, seega püüab nõiavitsaga otsija esemeid leida okultsete vahenditega. Kaardi abil otsijad kasutavad pildamisvahendit, tavaliselt pendlit, kaardi kohal, püüdes leida naftat, mineraale, inimesi või vett. Tüüpiline pildaga otsija töötab aga põllul, käib ringi, käes kaheharuline vits, ja otsib sellega vett. Kui ta jõuab veesooneni, osutab vits allapoole. (Mõned otsijad kasutavad ka kahte L-kujulist keppi, mis vee kohal risti lähevad.) Selle kohta, mis pildad liikuma paneb, on mitmeid teooriaid: elektromagnetiline või muu vaevumärgatav geoloogiline jõud, teiste sisendused või geofüüsilised tähelepanekud, meelteväline taju või muud paranormaalsed selgitused. Enamik skeptikuid lepivad William Carpenteri selgitusega (1852) — nõiavits liigub tänu tahtmatule motoorsele käitumisele, mida Carpenter nimetas ideomotoorseks tegevuseks.
Suuremat huvi kui pildade liikumise põhjus pakub aga see, kas pildaga/nõiavitsaga otsimine ka toimib. Ilmselgelt usuvad paljud, et jah. Pildamine ja muud ennustamisviisid on eksisteerinud tuhandeid aastaid. Ameerikas ja Euroopas on suured pildaga otsijate kogukonnad ja otsijad tegelevad oma alaga iga päev igas maailmanurgas. On ka teadlasi, kes on esitanud tõendeid pildaga otsimise tõhususe kohta. Järelikult, või ka näiliselt, peab selles midagi siis ju olema. Pildaga otsijate ja nende tunnistajate ütlused on peamisteks tõenditeks pildamise mõju kohta. Tõendid on lihtsad: otsijad leiavad selle, mida otsitakse, ja seda korduvalt. Seda tüüpi ekslikku järeldamist teatakse kui post hoc järeldust ja see on väga levinud põhjendus paranormaalsetesse võimetesse uskumiseks. Iga pildaga otsijate kontrollitud uurimus, kaasa arvatud Scheuneni ehk küüniuuring (vt allpool), on näidanud, et pildaga otsijad leiavad otsitava puhtalt juhuslikkuse alusel. Enamik nõiavitsa kasutajaid ei pea oluliseks kahelda oma nõiavitsa kasutamise võimetes ega mõtle sellele, kas nad ei tegele enesepettusega. Nad ei plaani viia läbi kontrollitud teaduslikku uurimust oma võimete testimiseks. Nad arvavad, et see, et nad on aastaid edukalt nõiavitsaga ennustanud, on küllaldane tõend. Kui nõiavitsa kasutajaid teaduslikult uuritakse ja nad läbi kukuvad, on nad reeglina tõeliselt üllatunud. Tüüpiline on see, mis juhtus siis, kui James Randi pani proovile mõned nõiavitsaga otsijad, kasutades protokolli, millega kõik eelnevalt nõusse jäid. Kõik otsijad kukkusid testis läbi, kuigi igaüks neist väitis, et on äärmiselt edukas vee leidmisel mitmesuguste mitteteaduslike riistapuude abil, sealhulgas ka pendel. Randi ütleb: “Kurb tõsiasi on see, et nõiavitsaga otsijad pole sugugi paremad veeleidjad kui ükskõik kes muu. Kui puurida kaev ükskõik kuhu kohta alal, kus vett on geoloogiliselt võimalik leida, siis seda ka leiab” (Randi 1982a). Üks vettpidavamaid tõendeid pildamise poolt pärineb Saksamaalt Scheuneni ehk küünieksperimendist. 1987. ja 1988. aastal osales üle 500 pildaga otsija üle 10 000 topeltpimetestis, mille füüsikud olid ette valmistanud Müncheni lähedal asuvas küünis. (Scheune tähendab saksa keeles küüni.) Uurijad väidavad, et nad tõestasid “tõelist pildaga otsimise fenomeni.” Jim Enright Scrippsi Okeanograafia instituudist hindas andmeid ja järeldas, et “tõelise pildaga otsimise fenomeni” võib vabalt kirjutada juhuse arvele. Tema argument on küll pikk, aga siin on sellest väike proovitükk: Kokkuvõtvalt võib öelda, et Scheuneni eksperimendi etteasteid ei saanud korrata. Seda ei saanud reprodutseerida inter-individuaalselt: ligi 500 ennast pildaga ostijaks nimetava inimese hulgast valisid uurijad oma kriitiliste eksperimentide jaoks välja 43 kandidaati, keda nad eelnevate testide põhjal kõige paljutõotavamaks pidasid; aga uurijatele endile avaldasid lõpuks muljet vaid suure grupi seast valitute üksikud etteasted. Hüpoteesile veelgi problemaatilisem oli see, et pildamissooritust ei saanud inter-individuaalselt reprodutseerida: need üksikud pildaga otsijad, kes mõnikord näisid küllaltki edukad olevat, polnud muudes võrdlustestides üldiselt edukamad ülejäänutest “oskusteta” pildaga otsijatest. (Enright 1995) Küünieksperiment ise on üsnagi kummaline. Näib, et see on üsnagi ilmselt ümber lükatud 1992. aastal saksa teadlaste ja skeptikute grupi poolt läbi viidud teise eksperimendi poolt. Gesellschaft zur wissenschaftlichen Untersuchung von Parawissenschaften (GWUP, Parateaduste teadusliku uurimise ühing) valmistas ette kolmepäevase kontrollitud testi umbes 30-le pildaga otsijale, kellest enamik oli Saksamaalt. Eksperiment viidi läbi Kasselis, Frankfurdist põhja suunas, ja seda kandis üle kohalik telejaam. Plastiktorud, läbi mille sai lasta vett, maeti 50 cm sügavusele. Maapinnal märgiti torude asukoht värvilise lindiga, nii et pildaga otsijatel polnud vaja teha muud, kui öelda, kas vesi voolab torus või ei. Kõik otsijad kirjutasid alla kokkuleppele, et eksperiment on nende võimete õiglane proovilepanek ja et nad eeldavad 100% õnnestumist. “Kolmepäevase eksperimendi järel tegi GWUP pildaga otsijatele teatavaks pea 1000 bitti kogutud andmeid. Tulemuste kokkuvõte oli, et pildaga otsijate tulemused olid täpselt samad, mis oleks saadud juhuslikkuse alusel” (Randi 1995). Pildaga otsimise kaitsjad ei tee aga nendest tulemustest väljagi ning väidavad jätkuvalt, et küünieksperiment andis teaduslikud tõendid pildaga otsimise väärtusest. Nõiavits ja pendel on igapäevaseks töövahendiks ka paljudele Eesti inimestele. Raha eest pakutakse teenust, mis peaks elukvaliteeti ja tervist parandama seeläbi, et nt voodi teise kohta nihutada, pakutakse kaitset ohtliku maakiirguse eest, tutvustatakse püramiidi imelist väge ja rajatakse energiasambaid; peetakse loenguid rahvaülikoolides ja vähemalt ühes tunnustatud kõrgkoolis paistab selline nõiakoolitus ka ametlikult sallitav olevat, kus juhtivaks nõiaks tituleeritud tehnikadoktor ülikooli nimel tõsimeeli püramiidi raviväest ja veesoonte ohtlikust mõjust räägib ning pendlit igapäevase töövahendina kasutab. Siinkohal pole mul kahju loobuda oma 10 000 kroonist, kui keegi suudab kontrollitud tingimustes demonstreerida oma vitsa või pendli võimekust. See oleks vastavate teenuste pakkujatele ju lihtne teenistus — teha seda, mida nad iga päev oma töös niigi teevad. Allikas: Robert Todd Carroll, Skeptiku sõnaraamat Ilmub ka eesti keeles Eesti Entsüklopeediakirjastuselt. Tõlge inglise keelest – Ingrid Järv Toimetanud Martin Vällik |