Teadusteave MTÜ – teadus.ee nr 50

teadus.eenr 50

reede, 02. juuni 2006

nädal.mõttes

“Hiidkalmaar ei võta vastu külalisi.”
Silt Londonis loodusloomuuseumi sissekäigu juures.

nädal.pildis

Kuldne jalgpall. Jalgpalli MM tungib ka teadusesse. Klassikaliselt tuntud jalgpallikujuline molekul on 60-st süsiniku aatomist koosnev nn buckyball. Nüüd on ümar molekul saadud ka kullast. Teooria kohaselt pidanuks säherduse jalgpallikese saama mõnest tosinast kulla aatomist. Kuid 32-st aatomist on saadud vaid tilluke känkar. Washingtoni riigiülikooli teadlane Lai-Sheng Wang ja tema kolleegid ehitasid jalgpallikesed 20-st või veelgi vähemast kulla aatomist. Ning said korrapäraseid kujundeid alates püramiididest kuni kuldpuurideni välja. Teadlased loodavad, et sellistes kuldpuurides saab hoida eri ainete üksikuid aatomeid, mis on nanotehnoloogilisteks rakendusteks oluline.

Allikas: Nature nädal.arvus

Satelliitide ja rämpsu kokkupõrkeid orbiidil1991 — 2005: 3

Järgneva 200 aasta jooksul: 18

Allikas: Scientific American täna.kavas

Ökoloogia: Kakumäe pank jälle ohus.
Inimese ajalugu: Florese inimese ainulaadsus kahtluse all.
Inimese vägi: Mammutid ja teised suured selgroogsed hävitas inimene.
Küsimused: Mida kosmos endast kujutab.
Eetika: Vajalik koguteos.

Kerige allapoole, saate teada!

mis.toimub

MIDA KUULEB TULEKOOLIS

Sellelgi aastal toimub teadus.ee suvekool. Sedapuhku on teemaks “Kuidas tuli teadust õpetab?” Nii et see suvekool on ka tulekool.Aeg: 25.-27. august. Koht: Käsmu Meremuuseum.

Osalemistasu nagu eelmisel aastalgi on 700 krooni, üliõpilastele 450 kr ja õpilastele alla 4 klassi tasuta. Selle sees on ka söök. Ööbimine telkides või lisaraha eest küla peal.

Esinejad. Esinejateks on:

Jaak Kikas ja Aigar Vaigu: “Füüsik vaatab tulle.”David Vseviov: “Kui sageli on ajaloos põlenud.”Aarne Vaik: “Tulivesi Lahemaal”.Kalle Suuroja: “Tuli meie all ja peal.”Indrek Kolka: “Kosmiline tuli Päikeses ja teistes tähtedes”.Jüri Krustok: “Päikesetule kinnipüüdmisest patareidega.”Matti Laan: “Kuidas päikesetuld maale tuuakse: miks, kuidas, millal ja kas.” Ain Mäesalu: “Tuli relvana muinas- ja keskajal.” Ning teeb ühe Euroopa vanima, Otepää püssi koopiast pauku ka.Hannes Tammet: “Õhus on äikest ja elektrit.”Antti Roose: “Õlikivist ja Kiviõlist.” Eksperimentaarium: kas kukersiit põleb?Tiit Kändler: “Tuli meie sees – meeles, keeles ja rakkudes.Toimuvad pildistamismatkad Tiit Hundi juhtimisel: “Kuidas pildistada valgusetuld?”Huvilistele saab näidata ka dokfilmi “Kaali saladus”, kus olid käsikirja kallal tegevad Kalle Suuroja ja Tiit Kändler.Suvekooli toetab Haridus- ja Teadusministeerium.Võib juhtuda, et saabub ka välisesineja. Täpsem päevakava valmib lähiajal.to.imetaja

LOODUSTEADUS EESTIS EI LOE

Jälle on alanud tants Kakumäe pankranniku ääres. Mõne aasta eest lagastas sealne Merirahu elamukobar ära loodusliku panga. Kisa oli ajakirjanduses palju, ent nüüd on tolm maha langenud, ja sedapuhku siis läänepank ohus. Tublid ja ettevõtlikud ärimehed unistavad merelt maad võita ja sinna oma tare-tarekesed püsti panna. Ja ei ökoloogid, ei rannikutega tegelevad teadlased suuda selgitada, et olgu siis selle loodusmälestisega kuidas on, pangale nii lähedale ehitatavad majad kukuvad lõpuks merre niikuinii – miski ei aita.

Kakumäe pank on jälle hädaohus.

Eestist võib läbi käia kasvõi kümme Pärnu tormi, kasvõi 100 mereteadlast võib lagedale tulla oma argumentidega, aga miski meie inimese uhkust ei vähenda. Ikka arvatakse, et ollakse loodusest vägevamad. Ja hoolimata sellest, et eelmise juhtumi puhul anti lubadus võtta Kakumäe pank kaitse alla, pole seda tehtud siiani. Tehakse ehk siis, kui meri selle paiga inimese abiga maamunalt pühib.
Tiit Kändler

vänge.lugu

KÄÄBIKU AJU OLI LIIGA VÄIKE

Ülemöödunud aasta lõpul Florese saarelt leitud kääbik ei pruugigi olla uue inimlaste liigi esindaja. Võibolla oli tegu ikkagi nüüdisinimese patoloogilise vormiga. Indoneesia paekoopast leitud naine võis põdeda haigust, mille tagajärjel kolp väikeseks jäi. Fossiili avastajad Peter Brown ja Mike Morwood pakkusid välja, et meetripikkune inimene oli tekkinud Homo erectuse saarel isoleeritud asurkonnast. Ent oma väikese, 380 kuupsentimeetrise ajuga tekitas kääbik kahtlusi.

Ilus pilt Homo floresiensisest ei pruugi olla tõsi.

Saartel on kääbusloomaliikide teke olnud tavaline, kuid selle käigus ei vähene aju proportsionaalselt kehaga. Ka on nn florese inimesest leitud vaid üks kolju. Fossiili leidjad vaidlustavad haiguse versiooni, väites, et kogu luustik kinnitab kuulumist tundmatu liigi sekka ning pisipeasus ei tulevat kõne alla. Nõnda siis on seni veel lahtine, kas tegu on haigestunud nüüdisinimesega või inimlase uue liigiga.

Allikas: New Scientist

mis.uudist

KUHU KADUSID MAMMUTID

1877. aastal oletas inglane Richard Owen, et Austraalia mammutite kadumisele aitas kaasa inimene. Seitsme aasta pärast pakkus C.S. Wilkins välja, et põhjuseks oli vihmasadude vähenemine, mis vaesestas taimestikku. Siiamaani vaieldakse, kas oli ikka põhjuseks kliima või inimene. Selge on see, et viimase 50 000 aastaga on kadunud paljud raskekaalulised selgroogsed. Esmalt kadusid need 46 000 aasta eest Austraaliast, seejärel 13 000 aasta eest Ameerikatest, 5000 aasta eest Lääne-Indiast, 2300 aasta eest Madagaskarilt ja 500 aasta eest Uus-Meremaalt. Igal pool algas väljasuremine Homo sapiensi saabumisega. 1960. aastatel pakkus Paul Martin välja, et inimesed küttisid suured selgroogsed olematuks ja et väljasuremine käis kähku, mõnekümne või mõnesaja aastaga. Kui nii, kuhu jäid siis ohvrite luud? Neid on leitud Põhja-Ameerikast vaid tosinkonnast paigast. Oma äsjailmunud raamatus “Twilight of the Mammoths: Ice Age Extinctions and the Rewilding of America” on Martin jäänud truuks massilisele tapmisele. Enamik biolooge eelistab siiski leebemaid ökoloogilisi põhjusi, miks suured selgroogsed välja surid. Ometi nõustutakse, et inimese surve ökosüsteemidele algas ammu enne Euroopa tööstuslikku revolutsiooni.
Allikas: Nature

MAGNETILINE PÄIKESEKREEM

Asteroidi värvus reedab, kas sellel on päikesetuule eest kaitsev magnetiline kilp ümber. Ilma magnetkaitseta asteroidid muutuvad päikeselt lähtuvate ioonide voolus tumedamaks ja punasemaks. Ent päikesesüsteemi suuruselt teine asteroid Vesta on üllataval moel rikkumata.
Pariisi observatooriumi teadlane Pierre Vernazza pommitas oma kolleegidega laboris arvatavalt Vestalt pärit meteoriiti. Too jäi ikka heledaks. Teadlased oletavad, et meteoriidi pinnal on imenõrk 0,2 mikrotesla tugevune magnetväli, mis on sadu kordi Maa magnetväljast pisem. Sellest aga piisab, et kahjustavaid ioone eemal hoida.
Allikas: Nature

lugemis.vara

EETIKAKRIISI ÜLETAMINE

Eetika/EthicsInterdistsiplinaarsed lähenemisedTartu Ülikooli eetikakeskusVäljaandja Eesti Keele Sihtasutus

Kõvad kaaned, 622 lk, hind poes ca 180 kr

Ajal, mil Eesti poliitikute meelisteemaks on eetikakriis, tähistas TÜ eetikakeskus oma 5. tegutsemisaastat. Mispuhul anti välja kopsakas koguteos eetikast. Eesti ja inglise keeles. Autoreid on palju ja eri rahvustest, nõnda et esmapilgul on pilt üsna kirju. Ometi sisaldab raamat huvitavaid käsitlusi eetika ajaloost ja kohast, bio- ja meditsiinieetikast, mitmesugustest eetikakoodeksitest. “Üheks nõukogude aja pärandiks on Eesti ühiskonnas maad võtnud individualistlik mentaliteet,” käib eetikakeskuse juhataja Margit Sutrop välja mõneti üllatava mõtte. Mille põhjendusegi välja pakub. On vist liig loota, et kogumiku võtab kätte mõni eetikakriisist kuulutav poliitik. Küll aga võiksid seda teha sel teemal kirjutavad ajakirjanikud, õpetlased ja miks mitte ka õpilased. Tõsi, raamatupoodidest on seda nähtud küll vaid Tartu Ülikooli poes – ent sealgi mitte koduleheküljel.

teadus.ee

küsi.julgelt

AVAMEELSELT KOSMOSEST

Hulga küsimusi on meile saatnud Tambet Song. Nendele oli lahke vastama Tartu ülikooli materjaliteaduse instituudi juhataja Jaak Kikas.

Kas kosmoses on vaakum?

Seda küll. Ja enamasti nii hea vaakum, milleni me maistest tingimustes kuidagi ei küüni. Tähtedevahelises ruumis on ühes kuupsentimeetris keskmiselt üks vesiniku aatom, teisi osakesi veelgi vähem. Ka parim “maine” vaakum sisaldab samas ruumalas kümneid tuhandeid molekule.

Mis on kosmose koostis või valem?

Kosmost, isegi kui selle all ainult tähtedevahelist ruumi ja selles sisalduvat ainet silmas pidada ning tähtedest endist ning nende planeetidest mitte rääkida, ei saa ühe valemiga iseloomustada, selliselt nagu me vee puhul teeme. Kõige rohkem leidub tähtedevahelises ruumis atomaarset vesinikku, st üksikuid vesiniku aatomeid (H), aga väiksemas koguses ka teisi, raskemaid, elemente ja nende lihtsamaid ühendid, nt sedasama vett nii üksikute molekulide kui jää(kübemete) näol. Võib aga ka öelda, et kosmose (kui selle all kogu Universumit silmas pidada) koostise täpseks kirjeldamiseks tuleks kirja panna kõikide ainete — nii nende, mida juba teame, kui ka nende, mida veel avastame — valemid. Ja lisada võiks sedagi, et ega me umbes 95% ulatuses ei teagi, millest meie Universum koosneb (“mis ta valem on”) — sest tavaline aine (seesama vesinik põhiliselt) moodustab vaid tühise osa sellest, mis olemas. Ülejäänust teame paraku väga vähe. Aga see on juba teine jututeema.

Kas seal on hõõrdetegur null?

Kuna kosmiline vaakum pole mitte täielik tühjus, siis mingi väga pisikene liikumistakistus (sarnaselt õhutakistusele) seal olemas on. Selle iseloomustamiseks aga võiks öelda, et nt 10 cm läbimõõduga terasest kera kiirus kahaneks “kosmosehõõrde” tõttu Linnutee läbimõõduga võrdse vahemaa läbimisel vähem kui 0,01% (kui ta just juhuslikult mõnele tähele otsa ei põruta). Kosmoselendude puhul ei oma selline “vaakumitakistus” mingit tähtsust. Avogadro arv on ikka üks väga suur arv ja aatomite hulk meie tähelaevas kaalub kaugelt üles nende aatomite arvu, millega kohtuksime sellisel Linnuteeretkel.

Kas temperatuur on seal ühtlane — kas punktis A (avakosmoses) on sama temperatuur, mis punktis B (10 valgusaasta kaugusel)?

“Kosmose temperatuuriks” võiks lugeda temas levivaid valgusosakesi – footoneid – iseloomustavat temperatuuri. Suurest Paugust alates on Universumi paisumise tõttu see temperatuur tänaseks langenud juba päris madalale, nn reliktkiirguse fooni temperatuur on vaid 2,7 kraadi üle absoluutse nulli (2,7 K ehk -270,5 °C). Nii madala energiaga footoneid muidugi palja silmaga enam ei näe, see on raadiokiirgus. Reliktkiirguse temperatuur on ülimalt ühtlane, tema kõikumised (erinevused erinevates ruumipunktides) on alla kraadi kümnetuhandiku osa. Mis aga on tõeliselt fantastiline — ka nii väikesed temperatuurimuutused on suudetud ära mõõta ja saada nende kaudu väga olulist informatsiooni Suurele Paugule vahetult järgnenud lühikese ajaperioodi kohta.

Kas avakosmoses saab liikuda, kui hoida käes ventilaatorit, mis maa peal paneb liikuma näiteks hõljuki? Kuidas kosmoses pidurdada?

See on praktiliselt võimatu. Kosmoses pidurdada saab efektiivselt vaid reaktiivjõuga, st “visates” liikumise suunas ära mingit massi, nt raketikütuse põlemisel tekkinud kuumade gaaside joana. Kiirendamiseks tuleb gaasijuga suunata siis muidugi vastassuunas. On siiski olemas ka nn päikesepurje projektid, kus kosmoseaparaati tahetakse kiirendada rõhu abil, mida päikesevalgus avaldab ülikergest materjalist ülisuure “purje” pinnale. Paar sellesuunalist katset kosmoses on seni ebaõnnestunud.