Teadusteave MTÜ – teadus.ee nr 95

teadus.eenr 95

reede, 02. mai 2008

nädal.mõttes

“Kirjanik räägib asjadest, mida teab igaüks, kuid ei tea, et teab.”
Orhan Pamuk, türgi kirjanik

nädal.arvus

Vägep pitsa.Internetidomeeni pizza.com eest pakuti anonüümselt 2,6 mln dollarit.

nädal.pildis

Jääkarud teaduses. See foto sai Teadusfoto 2007 võistlusel Eesti Päevalehe preemia. “Emme räägi mulle ka, mis sa seal näed?” Autoriks Timo Palo, kes on Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduse instituudi teadlane. Tema kirjutatud selgitus:

“5. september, asukoht 86° 27´ pl ja 12° 02´ ip. Et mis lahti, kas oleme endale teadlaskonda lisajõude juurde palganud või? Näib, nagu tegeldaks radiomeetrite sensorite kontrollimise või puhastamisega. Aga ei ühtegi. Ehk hoopis edev emakaru imetleb lihtsalt omaenese peegelpilti sensori kupli pinnal.Jääkarud on teadagi väga uudishimulikud loomad ja nendest said paari nädala jooksul septembris meile peaaegu et naabrid. Seda põhjusel, et olime triivi käigus jõudnud nende migratsioonialale. Siin on eri populatsioonide (Teravmägede, Gröönimaa) kohtumispaik. Ei ole midagi imestada, et radiomeetrid nende üheks meelisobjektiks said. Seisavad ju need sensorid oma raamiga nagu mõni laiutavate kätega elukas keset jäävälja ja paistavad kaugele. Nagu hernehirmutised Eestimaa põldudel. Et karude suurt uurimiskirge vähegi radiomeetritest kõrvale juhtida, ehitasin jääle mõned lumememmed, samasuguste harali kätega. See nipp töötas küll!Pildil olev radiomeetrite mast on varustatud sensoritega nii lühilainelise kiirguse kui pikalainelise soojuskiirguse mõõtmiseks, kummalgi üks üles ja teine alla vaatav sensor. Arktika jäävälja kiirgusbilansi seisukohalt väga olulised mõõtmised, mis iseloomustavad nii aluspinna albeedot ja selle muutumist, kui ka pilvisuse astet ja atmosfääri. Jää ja lumi oma heade tagasipeegeldamisomadustega toimib isolaatorina ookeani ja atmosfääri vahel. Siin töötab nn positiivse tagasiside mehhanism: mida intensiivsemalt jää sulab, seda enam tekib tumedamat jäävaba veepinda, mis iseenesest on juba suhteliselt soe aluspind, kus lisaks ka rohkem kiirgust neelatakse ja see omakorda võimendab soojenemist veelgi. See on üks peamisi põhjusi, miks on raske Arktika kliimamuutumist modelleerida.” Pildil saabki juba kuivanud kalakajaka poeg jalga oma esimese rõnga. Kui tal on õnne ja ta asub tulevikus (enamasti kolme- või nelja-aastasena) pesitsema, saab ta lisaks ka suurema plastikrõnga, et teda oleks kergem ära tunda.Kalakajaka kui mudelliigi ökoloogia uurimise algatas Sven Onno 1962. aastal. See teadustöö on jätkunud seniajani.”

teadus.ee

to.imetaja

KUI EI JAKSA, REHKENDA POOL

Rehkendamine valmistab Eestis jätkuvalt raskusi, olgugi et Tootsi aegadest on möödunud sadakond aastat. Matemaatikast on koolid osanud teha kolli, mis vabas ühiskonnas vaeseid koolilapsi vaid ahistab ega lase nende loovusel õide puhkeda. Muidu justkui täiskasvanud ajakirjanikud kirjutavad, et neile pole neid siinuseid küll kunagi vaja olnud. Muidu ju kaugelt vaadates täis kasvanud sotsioloogid kirjutavad rahvale lehekülgede kaupa, kuidas ikka on tehtud vigu integratsioonis, toomata mingeidki analüüsijuppe, mida võiks matemaatiliseks statistikaks pidada. Integreerimisest matemaatikas tundub et pole neil õrna aimu.Nii ongi, et sotsioloogiliste küsitlustegi tulemusi peetakse mingiks loodusseaduseks, mida vaidlustada ei tohi, toomata ära nende vigade piiregi.Üks eesti soost sotsiaalteadlane, kelle tööd võib nimetada teaduslikuks ses mõttes, et see on maailmatasemel, on Rein Taagepera. “Mitmeti on sotsiaalteadused viimase 30 aasta jooksul läinud kergema vastupanu teed,” väidab ta ajalehe Universitas Tartuensis 11. aprilli numbris, “nad on arvanud, et muutuvad teaduslikumaks, aga on tegelikult muutunud vähem teaduslikuks. Loodetakse, et arvutid mõtlevad teadlase eest.” Ja jätkab: “Oleks minu teha, siis paneksin ma kõik sotsiaalteaduste tudengid kaheks aastaks täie tambiga füüsikat õppima, et nad saaksid tunnetuse, mis on teaduslik meetod. Siis võiks üle minna sotsiaalprobleemide juurde.” Taagepera arvates on tänapäeva sotsiaalteadused tihtipeale teaduse karikatuur. Rattaga õpib sõitma vaid siis, kui ise rattale istuda.Sotsiaalteaduste karikatuuri näeme me tarbeks, olgu või viidatud siinkohal Juhan Kivirähki menukatele lugudele ajakirjanduses.Taagepera loodab oma Skytte preemiarahade toel siin midagi muuta. Ükskord ta Tartus ülikoolis juba üritas. Loodame, siis, et teisel korral läheb õnneks.

Tiit Kändler

kaksik.lause

HAMBAARST JA KILPKONN

1. Hambaarst päästis kilpkonna. 2. Kilpkonn, kes vigastas oma kilbi, olles uhutud Briti rannikule, pääses tänu hammaste raviks mõeldud ühendile, millega ta kilp parandati.

teadus.ee

vänge.lugu

ELEKTER AITAB NUUSUTADA

Kui elektrit on õhus, siis tunneb seda ka nina. See rahvatarkus on saanud kinnituse ka teadlastelt. Kui anda inimesele väike elektrilöök, siis suudab ta teha vahet sama molekuli kahe peegelsümmeetrilise versiooni vahel, mis enne tundusid eristamatud.

Chicago Loodeülikooli teadlane Wen Li ja ta kolleegid lasksid inimestel nuusutada kahe keemilise ühendi parema- ja vasakukäelist isomeeri. Ühe aine nuusutamisel said vabatahtlikud väikese elektrilöögi. See mõjutas aju piirkonda, mis tegeleb lõhna tundmisega. Pärast seda elektrilööki eristasid katsealaused kahte peegelsümmeetrilist molekuli varianti pooltel juhtudest, kui juhuslik tulemus oleks olnud vaid kolmandikul juhtudest. Teise aine puhul lööki ei antud, ja selle isomeeride äratundmine ei paranenud kah.

Katse näitas, et inimesel on palju tundlikum lõhnataju kui arvatakse, ent tavaliselt me seda võimet ei kasuta.
Allikas: AlphaGalileo

euroopa.mõtleb

LINNUD EKSIVAD SUUNA, MITTE KAUGUSEGA

Aeg-ajalt saab kuulda-lugeda linnuvaatlejate järjekordsest saavutusest, uue meil haruldase linnu avastamisest. Neid nimetatakse tavaliselt eksikülalisteks. Kuid miks meie oludesse sobimatud linnud siia eksivad?Rändlinnud eksivad lennu suunas, kuid mitte pikkuses. Selles veendusid Marburgi ülikooli ornitoloogid ja ökoloogid. Teadlased kasutasid kümnete ja kümnete aastate jooksul kogunenud mitut tuhandet tähelepanekut Euroopasse sattunud Aasia lindude, eriti laulurästaste ja lehelindude kohta. Nad avastasid, et kaugus Põhja-Siberi pesitsuspaikade ja Lõuna-Aasia talvituspaikade vahel oli sageli sama, mis kaugus nende pesitsuspaikadest Euroopasse. Lindude suurus ei ole sealjuures oluline. Seni arvati tavaliselt, et linde paiskab teelt kõrvale kuri ilm. Kuid nüüd võib arvata, et linnud eksivad vigade tõttu oma rändeprogrammis.

Kõige sagedamini eksivad Euroopasse Aasias laialt levinud linnuliikide esindajad. Nad lendavad sama maa, mis vaja, kuid avastavad end lõpuks Euroopas. Lennusuund ja selle pikkus antakse edasi põlvkonnalt põlvkonnale geneetiliselt. Rändlinnud suudavad mõne põlvkonnaga kohaneda ka keskkonnamuutustega. Nende geenid vastutavad selle eest, et lindudel tekib rahutus ja nii nad lendavadki sügisel lõunasse. Kuid vahel läheb programm sassi. Linnud ei pööra vasakule, vaid paremale, nii nagu eksinud autojuht, kui ta kiirteelt maha pöörab.

Enamiku lindude jaoks on eksiränne ühesuunaline reis. Pole leitud ühtegi tõendit, et nad oskaksid Euroopast kevadel Siberisse tagasi lennata, isegi kui nad talve üle elavad. Avastus seletab ka, miks ainsad hulkurid, keda linnuvaatlejad Euroopas on näinud, on pikamaa rändlinnud kaugelt Ida-Aasiast. Lühimaa rändlindude ekslikud teekonnad lõpevad kusagil Põhja-Aasia lääneosas.
Allikas: AlphaGalileo

eesti.asi

TÄHEUURIMINE KOSMOSEST ALGAS TARTUST

Neli aastakümmet tagasi toimus astronoomiliste vaatluste ajaloos tähtis sündmus, mis sai alguse Tartus. Seda aastaid kestnud tööd kroonis 18. aprillil 1968 Nõukogude Liidu Kapustin Jari kosmodroomil raketi edukas start, mille käigus viidi maalähedasele orbiidile tehiskaaslane (lunoid) Kosmos-215. Selle pardal oli tähtede (v.a Päike) kiirguse mõõtmiseks ehitatud teaduslik aparatuur. Ultraviolettkiirguse mõõteaparatuur koosnes mitmest väikesest 7 cm peegliga teleskoobist, mis töötasid spektri maalt nähtamatus ultraviolettpiirkonnas vahemikus 120 kuni 270 nm. Lisaks oli seal kaks sama suurt nähtava piirkonna läätsega teleskoopi ja tajur kosmilise röntgenkiirguse registreerimiseks. Samuti oli tehiskaaslase pardal vajalik toite-ja registreerimisaparatuur.

OAO ultraviolettkiirguse teleskoop.Foto: APESLendava orbitaalse observatooriumi teadusaparatuur töötas kuni patareide tühjenemiseni sama aasta juuni lõpus. Nimetatud optika ja tajurite kompleksi võib pidada maailma esimeseks tähtede (v.a Päike) ultraviolettkiirguse mõõtmise orbitaalseks observatooriumiks OAO. USA-s kaks aastat varem orbiidile viidud analoogne süsteem ei hakanud tehnilise rikke tõttu tööle.Töö OAO loomiseks sai alguse mõned aastad varem Eesti Teaduste Akadeemia Füüsika ja Astronoomia Instituudi Aparaadiehituse sektori ettepanekust, mille kandis Moskvas Rakendusmatemaatika Instituudis ette sektorijuhataja Valdur Tiit. Koosolekut, mille kutsus kokku Astronoomia Nõukogu, juhatas maailmakuulus astrofüüsik akadeemik Viktor Ambartsumjan. Arutelu tulemusel otsustati liita FAI, Moskva Riikliku Ülikooli Šternbergi-nimelise Astronoomia Instituudi ja Krimmi Astrofüüsika Observatooriumi täiendavad ettepanekud ühiseks projektiks.

FAI APES-is väljatöötatud ja valmistatud (1967) vaakumultraviolettpiirkonna kahekordne difraktsioonivõredega vaakummonokromaator, teadaolevalt esimene taoline maailmas.Foto: APESOAO teadusaparatuuri mehaanika ja elektroonika osa valmistas üks Moskva aparaadiehituse instituut. FAI APES-i osaks aparatuuri ehitamise perioodil jäi ultraviolettkiirguse tajurite uurimine ja kalibreerimine, sest siin asus sel ajal maailmas ainulaadne vaakumultraviolettpiirkonna kahekordne monokromaator. Samuti valmistati APES-is ultraviolettkiirguse teleskoopidele kontrolllambid. Kosmodroomil osalesid OAO ettevalmistamisel lennuks FAI poolt V. Tiit (kosmodroomil tehiskaaslase Kosmos-215 ülalkirjeldatud teadusaparatuuri meeskonna juht) ja Riho Nõmmik (nüüd Moskvas töötav rahvusvaheliselt tuntud kosmoseteadlane).

Hiljem osalesid OAO abil saadud andmete töötlemisel ja kasutamisel FAI teadlased – Arved Sapar, Kalju Eerme ja reisedki.
Valdur Tiit

mis.toimub

KOHE AVATAKSE SPORDITEADUSE NÄITUS

Tartus VISA spordihallis (Ravila 80) on 1.maist kuni 15.juunini võimalik osa saada AHHAA-keskuse korraldatavast spordinäitusest, kus külastajad saavad proovida oma võimeid-oskusi ja analüüsida tulemusi sporditeaduse kaudu.Tähelepanu on pööratud kolmele suuremale teadusvaldkonnale: kehateadus (anatoomia ja füsioloogia), mõtteteadus (spordipsühholoogia ja sooritus), materjaliteadus (uued tehnoloogiad spordivarustuses).Tegevust jagub igas vanuses spordihuvilisele ning igavust ei pea tundma ka tugitoolisportlased. “Ahhaa, OOOOO!” pakub teadmisi teaduse, tehnoloogia ja meditsiini vallas, tutvustab tervislikke eluviise ja spordi kasulikkust ning annab võimaluse oma keha ja võimeid paremini tundma õppida.

Saab sõpradega võistelda, tegutseda töötoas, vaadata teadusteatrit või süveneda mõne eksponaadi taustideesse.Kõigi külastajate vahel loositakse välja mitmeid auhindu, sealhulgas suur üllatusauhind: lennukipiletid kahele Kreekasse.

Lisainfo www.ahhaa.ee
Allikas: Ahhaa

PÄÄSTEAMETI ERIDEMINEERIJAD VÕITSID UMBLUU-PREEMIA

MTÜ Eesti Skeptik www.skeptik.ee kuulutas välja esimese Umbluu-preemia pseudoteadust edendava tegevuse eest. See läheb Päästeameti eridemineerijatele võluvitsa SniffEx kasutamise ja kaitsmise eest. Valiku tegemisel võeti arvesse nii korduvat meediakajastust, potentsiaalset ohtu seadme kasutajale ja ümbritsevale kui ka rahvusvahelist mõju. Sniffexi selge edumaa kõrval väärivad kindlasti äramärkimist ka Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli tegevus homöopaatia ja muude nn alternatiivsete raviviiside õpetamisel ning meedia poolelt Postimehe Tarbija24, mis varustab tarbijaid infoga uudsetest tervislikest tehnikavidinatest.

Preemiaga kaasneb pühendusega Viltune Pendel, mille üleandmine toimub 31. aprillil. Umbluu-preemia antakse Eestis välja esmakordselt, eeskujuks muuhulgas James Randi Haridusfondi Lendava Sea Auhind (www.randi.org) ja Soome skeptikute Huuhaa-auhind (www.skepsis.fi). Eestis on varem paaril korral välja antud meediale mõeldud Üraja auhinda.

Umbluu-preemia Viltune Pendel: Päästeametile SniffExi kasutamise ja kaitsmise eest.

Sniffex on nõiavits, mis erineb rahvapärasest pajuvitsast vaid materjali, hinna ja rituaalsete liigutuste poolest. Legend räägib, et Sniffex suudab lõhkeainet tuvastada 90% kindlusega. Eesti rahvas sai Sniffexiga tutvuda USA presidendi G. W. Bushi visiidi ajal ja tõepoolest — asi töötas, kuna ükski pommi ei plahvatanud.SniffExi tootjaks on börsipettusega silma jäänud ettevõte, kelle aparaat ei suuda testide põhjal reageerida isegi mööda sõitnud sõjaväe lõhkeaineautole. Päästeameti kinnitusel on 70 tuhat krooni maksnud SniffExi puhul aga tegemist vajaliku seadmega:Päästeameti demineerijatele ei soeta tehnikat juhuslikult, kõik ostud on põhjendatud ning äärmiselt vajalikud inimeste julgeoleku tagamiseks. Demineerimiskeskusel ei ole mittevajalikke töövahendeid, kõigil keskuse käsutuses olevatel töövahenditel on oma kindel otstarve meie kõigi turvalisuse huvides. Samuti on kõiki töövahendeid soetamise eel testitud.Preemiasaaja tegevus väärib esiletõstmist nii potentsiaalse ohu kui rahvusvahelise mõõtme poolest – pilt pildajast Eesti Panga ees on prominentselt väljas Sniffexi-pettusest rääkivas ajaveebis ning seadmemüüja toob Eesti riigiameti ostu esile kui kinnitust seadme toimimises.Sellise enesekindluse ja pühendumuse eest otsustas MTÜ Eesti Skeptik autasustada Päästeametit 2007. aasta Umbluu preemiaga, milleks on pühendusega Viltune Pendel.

Auväärne äramärkimine: Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli homöopaatiat, refleksoloogiat ja muud alternatiivmeditsiini tutvustavate kursuste eest.
Kust mujalt peaksid lapseootel inimestega tegelevad ämmaemandad ja meditsiiniõed teada saama, et vaktsineerimine on kahjulik ning vesilahuste vesilahused kordades tõhusamad kui randomiseeritud topeltpimedate kliiniliste testidega kontrollitud “Big Pharma” kemikaalid?

Nõuab suurt hingejõudu ja pühendumust, et hoida elus traditsiooni, millel puudub nii teaduslik põhjendus kui kliiniline toime.Kuna kõik on kõigega seotud, siis auhinnaks mudime iseenese jalataldu nendest kohtadest, mis ajutegevust soodustavad.

Auväärne äramärkimine: Postimehe lisa Tarbija24 magnetravi, detox-jalavannide jt tehniliste tervisevahendite propageerimise eest.

Nimetatud toodetel ja teenustel poleks minekut, kui puuduks rahvast kõige üldisemal tasemel harivat ajakirjandust, mille kaudu uudishimulikud ajakirjanikud oma leidudest teada annavad. Antud juhul oli meile endalegi üllatuseks, et paljudele ehk ootuspärane SLÕhtuleht ja Delfi ei kvalifitseerunud, kuna on ilmutanud artikleid Ionic-Detox jalavannide võimalikust pettusest, paljastanud nõidade udujutte, märkinud ära nõelravi ja homöopaatia toimimatuse, rahustanud mobiilikasutajaid, et need ei tekita ajukasvajaid. Küll aga väärib Umbluu preemia raames tähelepanu Postimehe tarbijalisa Tarbija24, mis jätkuvalt avaldab ajakirjandusena paistvaid kriitikavabasid toote- ja teenusetutvustusi.

Selliste uue ulja ilma tarkuste vahendamise eest saadame Tarbija24 toimetusele ergastava koguse positiivseid vibratsioone.
Allikas: MTÜ Eesti Skeptik Martin Vällik – martin.vllk@gmail.com, tel 50 89328

küsi.julgelt

SOOJENDAVAD JA HÕÕGUVAD LAMBID

Hõõglampidele heidetakse ette vähest kasutegurit. Hõõglambid peaksid tootma valgust ja peamiselt sooja. Meil siin vähemalt langeb lampide kasutamisaeg suures jaos aega, kui ruume tuleb kütta. Kas hõõglampide kütmistöö efektiivsus on tõesti minimaalne või loetakse see lihtsalt lihtsustamiseks nulliks? Või leitakse, et (kesk)kütte arve vähendamisele hõõglamp ei mõju ja seega ei pea seda miinust hõõglampide hoopiski kergeks plussiks arvestama?
Artur Räpp

Saadan siinkohal vastuseks mu kolumni, mis mõni aeg tagasi Eesti Päevalehes ilmus.
Tiit Kändler

SÄÄSTMINE EI SAA TOIMUDA MITTE MILLEGI ARVELT

Kui te ei usu, et on võimalik säästa energiat, seda palju enam kulutades, siis on teil muidugi õigus, kui asja võtta teaduslikult. Kui aga läheneda emotsionaalselt, siis just nõnda on lugu säästupirniga. Säästupirn kujutab endast uut kaubandusmüüti.

Elekter muutis meie tsivilisatsiooni palge ehk kõigist viimaste sajandite leiutistest enim. Ja elektripirn ehk hõõglamp on elektri nähtav, selge ja kergesti tajutav kehastus. Thomas Alva Edison leiutas selle senini töötava variandi aastal 1879. Hõõglamp on imelihtne. Millest see siis koosneb? Klaaskolb, mille sees inertgaas argoon või krüptoon või hoopis lämmastik. Hõõgniit, mis on volframtraat. Metallist sokkel, paar metalltraadikest. Ja ongi kõik. Elektronide vool ajab traadi hõõguma, ja selle hõõgumise nähtav osa valgustabki meie ööpäeva seda aega, mis muidu kuluks lõkketegemiseks või pirrusüütamiseks. Kuid inimene ei ole ju kunagi saavutatuga rahul. Nii leiutas ta ka teist laadi elektrilampe. Nagu näiteks gaaslahendusel põhinev fluorestsentslamp. Mille nüüdne järeltulija on endale saanud hellitusnimeks säästulamp. Ja just selle fluorestsentslambi tõttu on nüüd Brasiilia ja Venezuela esimeste riikidena seadnud sihikule hõõglampide kõrvaletõrjumise. Austraalia keelustab hõõglampide müügi aastal 2010. Ka Euroopa Liidus ringlevad samalaadsed mõtted, eriti Saksamaa, Hollandi, Taani ja Belgia poliitikute seas.

Elektroonikat vajav lamp

Põhjendused on õilsad. Need ilustavad maailma paljude roheliste organisatsioonide trükiste lehekülgi. Näiteks Maa Poliitika Instituudi väitel säästab iga kompaktne fluorestsentne valgusallikas oma eluea jooksul üle 100 kilo kivisütt – kuna tarbib sama valgustootlikkuse juures vähem energiat. “See vähendab oluliselt õhu saastamist, muutes selle ilmselgelt atraktiivseks kiirelt kasvavatele majandustele nagu Hiina ja India. Kui kogu maailm ühineks Austraalia ja Venezuelaga, siis saaks sulgeda üle 270 kivisöel töötava elektrijaama.”Kõlab uhkelt, eks ole. Aga kuidagi liiga uhkelt, et seda pikemata uskuda. Kompaktne fluorestsentne valgusallikas pole mingi imeasi. See on lihtsalt pisem kui tavaline fluorestsentslamp. Mida esmakordselt demonstreeriti 1893. aasta maailmanäitusel ja mille leiutas Nikola Tesla. Tesla aegadest pole fluorestsentslambi põhimõte muutunud. Nimi aga küll. Nüüd siis nimetatakse seda säästulambiks. Milles sääst seisneb ja kas seda üldse ongi?Kiirgab inertgaasis neoonis või argoonis asuv elavhõbedaaur, mille aatomite vastu volframist valmistatud katoodist lähtuvad elektronid põrkuvad. Et katood peab selleks kuumenema, ei hakkagi selline valgusallikas kohe täisvõimsusel kiirgama. Elavhõbe kiirgab UV-kiirgust, mis muudetakse klaastoru siseküljele kantud fluorestseeruva fosfori poolt meile nähtavaks. Lisaks vajab lamp nn ballasti, et ei rikneks, kuna muidu tõuseb voolutugevus piiramatult. See on mingi takisti, kondensaator või siis elektrooniline detail nagu transistor. Et valgus ei vilguks sagedusega 100 hertsi, vajatakse veel lisaelektroonikat.Eluea lõpul väheneb sellise lambi heledus ning see hakkab võrgusagedusel vilkuma. Nii et lambi keskmine eredus on kümnendiku võrra pisem kui pakutakse. Lambid, mida kasutatakse iga sisse-väljalülitamise vahel vähem kui 3 tundi, vananevad kiiremini. Ka pole säästulambi kiirgusspekter silmale kõige sobilikum.

Ohtralt haruldasi elemente

Mis säästulambi sees on? Volfram, inertgaasid, elavhõbe, strontsiumoksiidid, baarium, kaltsiumoksiidid. Lisaks sisaldab elektroonika vajalikke keemilisi elemente. Eriti mürgine neist on elavhõbe, mistõttu säästulamp kuulub ohtlike jäätmete hulka. Ning mille kahjutuks tegemine võtab hulk raha ja aega. Nii et tavaprügilasse seda viia ei saa ja te ei tohi seda panna ka tavakonteinerisse. Mis tähendab, et hukkunud säästulambist lahti saamine on kallis ja aeganõudev tegevus. Ja kui säästulamp juhtub kodus purunema, siis olete küll imepisikese, kuid siis mõõdetava elavhõbeauru rünnaku all. Ise olen säästulampe puht uudishimust uurinud ja ka kasutanud. Ning võin kinnitada, et mõneteist säherduse valgusallika seast saabus umbes neljandiku ots veel enne, kui hõõglamp oleks oma otsad andnud.

Kui teha lihtne rehkendus, siis saame, et praeguste elektrihindadega võtab keskeltläbi 2 tundi päevas põlev 60-vatine hõõglamp aastas elektrit ja amortisatsioonikulu kokku umbes 3,5 kr, säästulamp aga 3,1 kr. Säästulambi reklaamitava eluea 20 aasta jooksul niisiis säästate tervelt 10 krooni. Juhul kui nõnda kaua elate. Kuid säästulamp kindlasti ei ela nii kaua, kui lülitate seda sisse tihemini kui kolmeks tunni kaupa. Nõnda siis – selleks, et säästulamp midagi säästaks, peate seda põletama ööd kui päevad. Ehkki te hõõglambi korral seda ei teeks.Keegi muidugi ei kõnele sellest, kui palju saastab loodust säästulambi tootmine ja selle utiliseerimine, võrreldes hõõglambiga.Niisiis. Lootus, et Hiina ja India rahvamassid tormavad ostma kümme korda kallimaid ja kahtlase eduga lampe, võib küll susiseda mõne tootjafirma juhi peas, aga see on sama, kui tahta, et elekter tuleks ise teie koju.On üsna huvitav, millise seisukoha võtab ses osas Eesti, kellelt EL varem või hiljem seda küsib. Tavainimesele aga saab soovitada säästulampi sellistesse paikadesse, kus see tõepoolest näiteks turvakaalutlustel pidevalt põleb. Kuid tehnoloogiline iroonia on siingi – valgusandureid omavatesse seadmetesse säästulamp ei sobi. Sest ei hakka kohe ja hoobilt eredalt särama. Ning tihe sisse-välja lülitamine tapab selle ära veel enne, kui olete uue jaoks raha kogunud. Ja veel. Hõõglamp on vähem efektiivne, kuna suur osa energiast kulub mitte valguseks, vaid soojuseks. Seda põletame enamjaolt aga ajal, mil ongi külm. Nii et see energia meie jaoks kaotsi ei lähegi.

lugemis.vara

TEADUSE AJALUGU INTERVJUUDES

Rein VeskimäePõline parituurEesti teadlased horisondilReves Grupp OÜ, 262 lkEesti teaduse populariseerimise grand old man Rein Veskimäe on pannud raamatusse enda poolt teadlastega tehtud intervjuud, mis on ilmunud ajakirjas Horisont 30 aasta jooksul. Mõned intervjueeritud on praeguseks manalamehed. Nõnda kujutab teos ka omamoodi ülevaadet Eesti teaduse kolme aastakümne ajaloost. Tore, et autor kirjutab ka endast. Veskimäe oma usutlustes ei veiderda ja nõnda esitab ta teadlaste endi kõne, olgu see siis Eesti nüüdisajakirjanduse silmis vanamoodne või mis. Kuid nii on raamat ka omamoodi käsiraamat neile, kes ehk võtavad ette mõnest teadlasest kirjutamise. Ja neilegi, kes teadlaseks püüdlevad. Seda enam, et on ka isikuregister.
teadus.ee

MIDA TEHA, KUI OLED INSENER?

Tarkade KlubiAprill 2008Peatoimetaja Arko OleskPresshouse OÜ82 lk, hind 39.90

Selles Tarkade Klubi numbris hakkas teadus.ee pilgule eelkõige silma Priit Enneti ülevaade selle kohta, millised ülesanded annab meie praegune sajand inseneridele. Ja miks ka mitte – autor käis Ameerika Teaduse Edendamise Assotsiatsiooni AAAS aastakongressil Bostonis, ja sealt siis kogus värskeid mõtteid.

Mida oli võtnud komisjon säherdustest kuulsatest meestest nagu Ray Kurzweyl, Creig Venter ja Larry Page. Need ülesanded jaotati nelja alaliiki: jätkusuutlikkus, tervis, turvalisus, elurõõm. Ennet võtab lühidalt kokku 14 ülesannet ja ei jäta tõmbamata paralleele Eestigagi. Nende ülesannete seas, ime küll, leigub ka säherdune: “Linnade infrastruktuur korda”. Mis oleks tegelikult kõige lihtsamini saavutatav. Inseneride poolt, ma mõtlen. Mis eriti sümpaatne ja väärib märkimist: Ennet on kasutanud siin inglise “challenge” tõlkena “ülesannet”, mitte iiveldamapanevat sõna “väljakutse”. Vt ka: www.engineeringchallenges.org

Veel on Eesti poolt juttu geneetik Priit Kogermaniga, kes tahab seljatada vägeva vähi. Mida teeb Kogerman ahne naisega, pole Villu Päärt kirjutanud. On ka Andero Kaha põhjalik jutt prügist, ja see polegi sihuke sullu-lullu nagu võime lugeda näiteks Rohelises Väravas. Täiesti õpetlik. Ja inseneridele ka. Hea ja vajalik lugu.

On muidugi veel välistõlkeid. Ja igatsugu pudipadi. Ega siin kõike jaksa kirja panna, midagi peab lugeda jääma ka. Ja seda siin on. Ühelausega – Tarkade Klubi on läinud järjest paremaks.
teadus.ee