teadus.ee » 2005 » April
31. aug. 2018
29.04.2005
Vastab professor Jaan Penjam, Töökindlate Arvutisüsteemide Uurimise Keskuse juht: Arvutiteadus püüab vastata küsimusele, kas mingi ülesanne on algoritmiliselt lahendatav. On lahendatavaid ülesandeid. On lahendamatuid ülesandeid. On praktiliselt lahendamatuid ülesandeid, mis võtaksid näiteks nii palju aega, kui Universum siiani eksisteerinud on. Nii näiteks on pangakaardi salasõna lahtikodeerimine ülesanne, mida arvutiga pole praktiliselt võimalik lahendada. On aga selliseid ülesandeid, mille kohta pole teada, kas need on lahendatavad või need pole lahendatavad. Pole teada lahendamise algoritmi ega ka lahenduskiirust. Võibolla on need ülesanded lihtsamatele taandatavad, võibolla teisendatavad. Kuid neid oleks vaja lahendada. Nagu näiteks keeruliste toimingute planeerimine, ilma ennustamine. Kas on aga ülesandeid, mille kohta ei saagi öelda, kas nad on lahendatavad või need pole lahendatavad? Arvutiteadus selliseid ei käsitle, eeldatakse ikka lõpliku arvu muutujaid, mitte lõpmatut arvu muutujaid.
Vt arvutisüsteemide tippkeskuse kohta http://cdc.ioc.ee
29.04.2005
Teaduse tippkeskused on Euroopa poolt aktsepteeritult kõrge tasemega institutsioonid, mis koondavad endasse erinevates teadusasutustes, kuid samas valdkonnas töötavaid teadlasi. Eestis on kümme teaduse tippkeskust. 12. aprillil toimus TA peamajas nende tutvustus. Tippkeskused on kokku pannud ka kogumiku “Eesti teaduse tippkeskused. 2004.” Endel Lippmaa koostatud ja seega siis kindlustatult heal tasemel teostatud kogumikus näeb siis Eesti teaduse tipmist palet. Selleks et saada tippkeskuseks, hindasid olukorda välismaised asjatundjad. “Just seetõttu ühendub neis tippkeskustes Eestis reaalselt olemasolev teaduslik asjatundlikkus rahvusvaheliste arusaamadega teaduse, tehnoloogia ja majanduse arengu suundadest ning prioriteetidest.” Kümme tippkeskust katavad ala vaakumi struktuurist rahvaluuleni. Miks tippkeskustega tegelda? “Et olla kursis toimuvaga,” ütles Endel Lippmaa tippkeskuste seminaril, “need annavad Eestile totaalse kompetentsi kõigil tähtsamatel erialadel.” Sada aastat tagasi elukaugena tundunud teooriad on nüüdseks muutnud maailma totaalselt. Praegu elukaugetena tunduvad teooriad muudavad tulevikumaailma. Kas ka Eesti suunab seda muutmist, sõltub suuresti meie kümnest suurest näpust – teaduse tippkeskusest.
teadus.ee
29.04.2005
Koht ja aeg: 2. mail kl 17.00 Wilde Verandal, Tartus Esineja: füüsikaprofessor John Zarnecki, Huygensi missiooni juhtivteadur. Haruldane võimalus: võite teadus.ee vahendusel ise küsida
14. jaanuaril 2005, rohkem kui seitsme aastase intergalaktilise reisi järel, maandus Euroopa Kosmoseagentuuri kosmosesond Huygens planeet Saturni suurimal kuul, Titanil. Missiooni peetakse ülimalt õnnestunuks, sest veel tunde peale maandumist selles mitte just kõige külalislahkemas keskkonnas jätkus aparaadilt andmeedastus. Eelnevalt ei teatud Titanist just palju. Mida teatakse nüüd? Mida Titanil nähti ja kuuldi? Ja kui palju on meile veel teadmata?
Sellest saab kuulata ja vestelda teaduskohvikus, kus esinejaks on professor John Zarnecki. Huygensi juhtivteadur kirjeldab kosmosesondi reisi ja selle dramaatilist laskumist Titani pinnale ning tutvustab ka mõningaid varajasi tulemusi. Teaduskohvikust vt veel:
http://www.britishcouncil.org/et/estonia-science-cafesci-2.htm
Üks olnud intervjuu Zarneckiga:
http://www.planetary.org/news/2004/conversation_zarnecki-john_huygens_1129.h
Küsige teadus.ee vahendusel:
teadus.ee intervjueerib John Zarneckit esmaspäeval. Kellel on küsimusi, võib saata toimetus@teadus.ee, subject: Teaduskohvik.
Viimane aeg: pühapäev kl 14.00. Laske aga tulla, parimad küsimused ka esitatakse.
29.04.2005
VÄIKE LUMEHELBERAAMAT Kenneth Libbrecht Tuul&Nool, 2004
132 kr Raamatukoi kaudu
Lumi on siis sulanud. Kuni järgmise korrani. Kuid seda Eestis. Lund leidub Maal alati. Ja sestap võib ka suvel imetleda lumehelveste ilu. Et neid talvel rõõmsama meelega vastu võtta. Üks väike kirjastus Tuul&Nool on välja andnud “Lumehelberaamatu”. See on tõlge Kenneth Libbrechti raamatust “The Book of Snowflakes”. Libbrecht on ameerika füüsik, kes töötab füüsikaprofessorina California Tehnoloogiainstituudis. Sellega peaks olema öeldud, et mees on kindlalt maailmatasemel teadlane. Tema teadushobiks – mis imeline sõna! – on lumehelveste pildistamine. Ses osas on Libbrecht jõudnud täiuslikkuseni. Võisin selles ise mõne aasta eest veenduda, kui kirjutasin artiklit lumest ja surfasin mööda neti lumelagendikke. Ega Libbrechtist paremaid lumehelbepildistajaid ole. Mõni japs ehk kohati. Kes tahab vaadata lähemalt, külastagu http://www.snowcrystals.com. Nii et. Imeline raamat, avardab meie maailma, mõjub kui kunstiteos. Ja ei võta palju ruumi. Ilus ja ootamatu kingitus näiteks. Soovitan soojalt. Või peaks ütlema külmalt – et lumehelbed ära ei sulaks?
Tiit Kändler
29.04.2005
Et lõppude lõpuks teada, kus realiseerida Ameerika unistus, on USA valitsus alustanud oma riigi kaardistamist. Kuid mitte geograafilist ega majanduslikku, vaid looduslike mõnude järgi. USA Põllumajandusministeerium on valmis saanud kaardi, millel riigi 48 osariiki jaotatakse sõltuvalt kuuest parameetrist. Need on: jaanuari temperatuur, jaanuari päikesepaiste, jaanuari ja juuli temperatuuride erinevus (mida pisem, seda mõnusam), juuli niiskus, vete pindala ja topograafiline muutlikkus. Selle töö järgi on looduslikult kõige mõnusamad mõned California piirkonna, näiteks Ventura ja Santa Barbara. Nood said kumbki 100 palli. Kõige hullemad mõnud on aga mõnes Minnesota piirkonnas nagu näiteks Red Lake, mis teenis 0 palli. Nii et nüüd teame, kuhu püüelda. Paika, kus midagi ei muutuks. Isegi temperatuurid mitte.
Enne USA külastamist külastage www.ers.usda.gov/publications/aer781/.
Allikas: Scientific American 29.04.2005
MAGAGE KIIREMINI! Oli kord üks väga hea vene kirjanik Zostšenko. Temalt on eesti keeles ilmunud raamat pealkirja all “Maga kiiremini”. Zostšenko tõlgendas seda üleskutset irooniliselt. Kuid äädikakärbsed on asja võtnud sõnasõnalt. Milleks magada maha kolmandik oma elust? Võtkem parem eeskuju äädikakärbselt. Nimelt leidub äädikakärbseid, kes toodavad säherdust valku, mis võimaldab neil vaid kolmandiku uneajaga läbi ajada. Unetus muudab äädikakärbse sama uimaseks ja saamatuks nagu inimesegi. Wisconsin-Madisoni ülikooli teadlane Chiara Cirelli uuris tuhandeid mutantkärbseid, kuni avastas lühimagajad, kes piirdusid neljatunnise unega. Tavakärbsed magavad 12 tundi. Ja nood minimagajad ei ilmutanud ärkvel olles mingeid teovõimetuse märke. Lühiune mutatsioon toimub geenis nimega Shaker, mis esineb ka imetajatel. Ja inimestegi seas on teada isendeid, kes magavad igal öösel vaid mõni tund, ent säilitavad värskuse. Teadlased loodavad välja uurida, kuidas too eriline valk töötab ja seeläbi leida uusi unetuse ravimeid. Zostšenko ammutas oma loo pealkirja ühelt Talurahva Kodus rippuvalt loosungilt: “Maga kiiremini, sest sinu patja vajab mõni teine!” Mis aga juhtub, kui hakataksegi kiiremini magama? Lühimagajad surevad noorelt, kinnitavad teadlased.
http://www.newscientist.com/article.ns?id=dn7316
Allikas: Nature, New Scientist
29.04.2005
Märtsi alul suri 99. eluaastal kvantmehaanika viimne mohikaanlane. Hans Bethe nimi meenutab paljudele füüsikutele õudseid öid enne mõne hirmraske tahke keha füüsika, kvantelektrodünaamika, rühmateooria või tuumafüüsika eksamit. Füüsikutest õnnelikumad inimesed saavad Bethet meenutada Los Alamose tuumapommimeeskonnaga liikmena ja sõjajärgse järjekindla tuumakatsetuste vastu võitlejana.
1906. aastal Strasbourgis sündinud Bethe elas põgenes Saksamaalt 1933. aastal USAsse. Ise ta väitis, et sattus nõnda oma õigele sünnimaale. Kvantmehaanika kujunemise kuldaastate võtmeisikuna osales Bethe selle nüüdiselu aluseid kujundanud paradigma rajamisel. Tema kirjutatud kvantmehaanika õpiku, kolmeköitelise “Bethe Piibli” järgi õppis terve sõjaaegne füüsikute põlvkond.
29.04.2005
“Kui mu relatiivsusteooria osutub õigeks, kuulutab Saksamaa mind sakslaseks ja Prantsusmaa maailmakodanikuks. Kui mu teooria osutub valeks, ütleb Prantsusmaa, et olen sakslane ja Saksamaa, et olen juut.”
Albert Einstein, kõneldes Sorbonne’is, 1929
22.04.2005
1952. aastal esitas füüsik W.O.Schumann idee, et Maa ionosfäär koos maapinnaga moodustab omalaadse “kõlakambri”, mille resonantssagedused asuvad allpool inimese poolt tajutavaid sagedusi. 1960. aastatel õnnestuski neid resonantse jälgida, kuid selleks vajaminev aparatuur oli keerukas ja amatööridele kallis ehitada. Katsemõõtmistel selgus, et sagedused jagunevad nõnda: 7,8 Hz, 14,2 Hz, 19,6 Hz, 25 Hz ja 32 Hz. Sellisele “kõlakambrile” annavad energiat üle maailma toimuvad sajad välgulöögid sekundis. !995. aastal tuli Stephen P. McGreevy välja uue ülimadalate raadiolainete vastuvõtja ideega. Nüüdseks on arendatud välja mitmeid versioone suure sisendtakistusega elektroskoop-vastuvõtjast ja selle koostamine on jõukohane igale elektroonikaga tegelevale amatöörile. Ülimadalatele elektromagnetlainetele on omistatud ka metafüüsilisi omadusi. Ühes seriaali “X-files” osas muutis allveelaevade saatja läheduses viibimine inimese ajulainete rütmi. Praktilises elus on ülimadalad raadiolained kasutusel just nimelt allveelaevade sides, kus üks kuni kolm vatti kiiratavat võimsust tagab ülemaailmse levi kuni 100 meetri sügavusele vee alla. Lähim Vene allveelaevade sidesaatja ZEVS asub Koola poolsaarel, selle antenni pikkus on 60 km ja sagedus 82 Hz. USA allveelaevade sideseansid peetakse sagedusel 76 Hz. Saatja antenni pikkuseks on 148 miili ehk ligi 238 km.
Amatööridele on sobivaks informatsiooniallikaks järgmine veebipaik: http://www.vlf.it
Aare Baumer 22.04.2005
Tartu ülikooli kirjastus on ilmutanud psühholoog Talis Bachmanni raamatu “Teaduspraktika tahud ja toed”. Raamatu eesmärgiks on tutvustada teadlase igapäevaelu, sihtrühmaks teadustööga tegelda soovivad üliõpilased ja kraadiõppurid. Kuid siit leiab kasulikku ka kogenenum teadlane. Tutvustatakse teaduskraade, teadusautasusid, teadusinstitutsioone, finantseerimist, avaldamist ja mida kõike veel nii Eestis kui mujal maailmas. Raamatule lisab kaalu suur hulk lisasid, milles huviline leiab teavet nii maailma tähtsamate teadusajakirjade, kirjastuste kui ka Eesti akadeemikute tsiteeritavuse kohta. teadus.ee pole veel jõudnud seda raamatut läbi lugeda, kuid lehitsemisel tundus küll huvitav ja soovitamist väärt. Kui veidi nuriseda, siis kahjuks puudub register. Siiski hea abiline, mis võiks olla nii teaduse tutvustaja kui teadlase raamaturiiulis. Raamatukoi netipoes on see pea neljasajaleheküljeline raamat saadav veidi enam kui saja krooniga.
teadus.ee