teadus.ee » Arhiiv » Kaks kultuuri elavad edasi Eestis

1959. aasta 7. mail pidas inglise füüsik ja kirjanik Charles Pearcy Snow Cambridge´i ülikoolis avaliku loengu, mis vallutas maailma. Kõne pealkiri oli „Kaks kultuuri” ja ta arutles, et hingeline maailm polariseerub. Ühel pool asub kunstiintelligents, teisel pool loodusteadlased, kelle markantsemaks näiteks on füüsikud. Esimesed kuulutavad, et teadlased ei kujuta ette reaalset elu ja elavad vaid iseenese loodud maailmas. Teised jälle kinnitavad, et kunstnikel ei ole ettenägemisvõimet. Kuidas siis muidu kirjeldada olukorda, küsis Snow, et teadus kunsti kuigivõrd ei mõjuta. Teadus areneb, ütles ta, kunst aga tammub ikka oma rada. Nõnda on Snow nägemuses kunstiintelligendid kui tööstusrevolutsiooni aegsed luudiidid, kes masinaid purustasid.

Snow kirjeldas, kuidas ta lõunalaudades tõstatas küsimuse – mis on termodünaamika teine seadus? Ja kuidas selle peale puhkesid humanitaarid naerma – milline absurdsus. Snow väitis, et entroopia kasvu seaduse mittetundmine on samaväärne, kui et teadlased ei teaks Shakespeare´i.

Snow kõne avaldati seejärel pealkirja all „Kaks kultuuri ja teaduslik revolutsioon.” „Kaks kultuuri” muutus kähku üldkasutatavaks fraasiks nagu „võimukoridorid”, nende mõlemate autoriks oli Snow. Fraasid rebisid end kontekstist lahti ja hakkasid elama oma elu.

Pool sajandit on nüüd Snow loengust möödas, aga selle üle arutletakse ikkagi veel. Nii teadusajakiri Nature kui populaarteaduslik ajakiri New Scientist pakkus sel puhul autoritele oma pinda, et arutleda, kui palju Snow tõstatatud vastuolust on nüüdseks püsima jäänud.

Diskussioonis osalenud inglise filosoofid peavad Snow jaotust primitiivseks ja kindlasti suurel määral aegunuks. Snow nägi probleemi selles, et peaaegu igaüks, kes võimu juures, on kirjandusliku kultuuri produkt. Londoni ülikooli filosoofiaprofessor A.C. Grayling näeb selles häda tänaseni – otsustajad ei jaga teadust. Kuid see on ühiskonna teadusliku kirjaoskuse probleem laiemalt, ütleb ta.

Oxfordis elav kirjanik Georgina Ferry aga arvab, et praegu ei kulge lõhe mitte teadlaste ja intelligentsi, vaid optimistide ja pessimistide vahel. Esimesed arvavad, et teadus suudab inimkonna hädasid ületada, teised aga, et ega ei suuda ikka küll.

Nature arvab oma toimetajarubriigis, et Snow esseest on siiani jäänud aktuaalseks see osa, mis puudutas vaesust ja hoolimatust. Kahe kultuuri vahe olevat kadunud, näitena tuuakse Michael Frayn, Tom Stoppard, John Updike, kelle kirjanduslikud ideed on teadusest läbi pikitud.

Kuid Snow arvustas ka Lääne koolisüsteemi, mis oli tol ajal juba väga spetsialiseerunud, ja ülistas pikalt ning laialt N Liidu haridust, mis olevat olnud väga mitmekesist haritust pakkuv. Selle kohta ei ütle kõrgelt haritud inglased midagi. Justkui seda Snow loengu osa pooleks olnudki.

Snow essee avaldati venekeelses tõlkes 1973. aastal. Sai siis kättesaadavaks siinmailgi. Umbes samal ajal toimus N Liidu ajakirjanduses laiaulatuslik diskussioon teemal „Füüsikud ja lüürikud”. Muidugi ei puudutanud see poliitikat. Kuid Snow mõtted jõudsid ometi ka Raudse Eesriide taha, ja vaid kümmekond aastat hiljem.

1970. aastatel tekkis Eestis üks spontaanne suundumus kunstnike ja teadlaste vahelise lõhe vähendamise poole. Rida tollaseid noorteadlasi ja noori arhitekte ning kunstnikke korraldas hulga seminare ja kohtumisi teemadel, mis mõlemat osapoolt lähendasid. Need päädisid kunstinäitusega Harku 1975, kus kunstnikud esitasid oma nägemuse, mis suuresti tegeles ühiskonna arvustamisega. See skandaalseks muutunud näitus päädis seminariga, kus esinesin minagi.

Ehk on siis mul õigust avaldada arvamust, et Eestis kahe kultuuri paradigma toimib siiamaani. Nõnda palju taga on meie ühiskonna areng inglise omast. Haridus spetsialiseerub kapates, ja võimukoridorid ei lase läbi teadust. Või õigemini lasevad küll, ent ainult ühes suunas, ülalt alla. Ühe vahega siiski – Eesti võimumehi ei saa küll süüdistada kirjanduslikus taustas.

Kas pole ka aeg-ajalt lahvatavad teravad erimeelsused ühe või teise kunstniku tegutsemise üle tegelikult kahe kultuuri olemasolu tõestuseks? Ühele osapoolele tundub, et kunstiinimesed kinnitavad: kunstnikele on lubatud kõik või enamgi veel. Neile tundub, et tahetakse ütelda: kui kunstnik lööb supermarketis mõne ostja maha ja kuulutab selle kunstiteoseks, siis tahtis ta ju ometi juhtida tähelepanu asjade kultusele, või kui teine kunstnik võtab kätte plakati „Eesti Venemaa osaks” ja läheb Narva sillale, siis ei ole ju tegu poliitika, vaid ikkagi kõrge kunstiga, mis vaid juhib tähelepanu erimeelsustele kahe riigi vahel.

Teisele osapoolele jälle tundub, et kui säherdused tegevused hukka mõistetakse, siis ei tea mõistjad õiget, nüüdisaegset ja vajalikku kunsti mõistmagi. Eesti on muutunud „kahe kultuuri” refuugiumiks, pagulaks. Siin elavad need edasi kui endeemilised liigid isoleeritud saartel.

Jah, tõepoolest – ohtlik on nii kunst ilma teaduseta kui ka teadus ilma kunstita.

Tiit Kändler