teadus.ee » Arhiiv » Tulekool muinastulede ööl

Oleme Eestis põlevate tuledega ja põleva kiviga ning põlevate kateldega nii harjunud, et ei pane tähele, et see pole üldse tavaline. Tuli üllatab jätkuvalt ka teadlasi. Ja tuld leiame nii meie rakkudes kui atmosfääris, nii tähtedes kui ajaloos.
Augusti viimasel nädalavahetusel toimus teadus.ee ja Käsmu Meremuuseumi korraldusel suvekooli, kus kohtusid tavainimesed ja teadlased. Suvekooli teemaks oli: “Kuidas tuli teadust õpetab.” Suvekooli eesmärgiks oli luua sünergiline õhkkond, kus asjahuvilised elavad koos teadlastega ja loovad oma tule-maailma.

Foto: Tiit Hunt

Kolme päeva jooksul arutleti tulest õige mitme kandi pealt. Räägiti, mida uut on andnud tuli füüsikale, kui tuline on ajalugu, kuidas tulest energiat kätte saab, tulest ilmaruumis ja muidugi ka Eesti põlevast kivist ning muudest põlevatest ainetest. Kavas olid ka õppematkad loodusfotograaf Tiit Hundi juhendamisel valguse ja tule pildistamiseks. “Kui meile ka tundub, et puudutame asju, siis tegelikult hõljume nende kohal või oleme kõrval,” kinnitas Briti teaduskirjanik David Bodanis. Ta pidas silmas, et elektriline mõju hoiab meie näpumolekulid katsutava aine molekulidest eemal. Vahele jääb mikroskoopilises mõttes tohutu maa. Sel kevadel oma elektrilist universumit tutvustava raamatu eest auhinnatud Bodanis kõneles tulekoolis sellest, kuidas elektri kunagi kummalistena tundunud omaduste peale tuldi. Kuidas armulood viisid kõnemembraanide leiutamisele ja depressioon raadioni. Briti Nõukogu toetusel saabunud Bodanise jutt oli värvikaks vahelduseks Eesti teadlaste ülevaadetele tulest läbi mitme erineva teadusharu silmade. Oli huvitav näha, et küsimusele, kas leiutas raadio Popov, Marconi või Bell, kõlas vastuseks: “Popov? Kes see oli?” Kuigi geoloog Antti Roose läitis põlevast kivist lõkke, ei jäänud maailma energeetikatulevikust siiski eriti optimistlikku pilti. “Kulub veel pool sajandit, enne kui jõuame tuumade liitmisel põhineva energeetikani,” hindas füüsik Matti Laan. Nojah, kui astronoom Indrek Kolka kinnitusel isegi Päikese südame tules vabaneval footonil võtab aega 10 miljonit aastat, enne kui meie valgusandja pinnale jõuab ning siis veel 8 minutit, et meie taimedeni ja päikesepatareideni jõuda, siis pole ju pool sajandit palju. Ja nagu lohutas ajaloolane David Vseviov, on tuli küll mänginud ajaloos olulist osa, ent sellest õpetust võtma peame veel õppima. Kuid ajalugu ajalooks, tuld on ikka huvitav ka oma silmaga näha – kui see on ohutus kauguses. Sest tuli lummab. Tartu ülikooli füüsik Jaak Kikas ja tema noor kolleeg Aigar Vaigu ei olnud kitsid rääkima ja näitama, mis laadi tulesid loodusest leida võib. Tuli on aga meile ka pähe tulnud. Selles kõneles Kalle Suuroja, Eesti meteoriidikraatrite avastaja. Tallinna tehnikaülikooli füüsik Jüri Krustok aga võttis kätte ja tegi selgeks, et päikesetuld saab üha tõhusamalt kinni püüda ning rakendada. Tartu ülikooli õhufüüsik Hannes Tammet aga rahustas kuulajad maha – välgust rabatud saada on ikka üsna raske, ja välgust energiat pumbata üsna veel raskem. Muinastulede ööl ühepuupaadiga Käsmu lahele sõudnud meremuuseumi hoidja Aarne Vaik ja tulemuusik Urmas Sisask loitsisid vaiksel augustiööl igatahes tuled meie kasuks.

Tiit Kändler